"Esimene kord käisin Brasiilias 12 aastat tagasi ning süda kutsus juba nii pikalt tagasi. Kui sa meie mugava ja mõnusa eluga ära harjud, siis korra taas minna sinna ja kogeda elu lihtsust ja juurtega maas olemist, see on nii eriline," ütles rändaja Indrek Tammoja, kes elas kuu aega Brasiilia džunglis teistest hõimudest eraldi elava Huni Kuini hõimuga ning oli selles külas päris esimene välismaalane.

Sinna kohale jõudmiseks oli vaja kuuel korral lennukiga lennata, siis paati istuda ja kolm tundi ülesjõge sõita. "Oleneb ilmast ja kõigest, kas läheb kaks päeva või kolm tundi sinna külla sõiduks."

Tammoja kirjeldas, et praegu oli seal pisikeste sääskede hooaeg, kes hammustavad nii, et järgi jääb kole sügelev laik. "Kui sa seda sügad, läheb see mädanema, ma siiamaani ravin üht sellist kohta oma jala peal," tõdes rändaja.

Väga palju kraami Eestis kotti ei mahtunud ning nii viis ta neile akupanga ja väikese päikesepaneeli, aga suurema osa asjadest ostis ta viimasest linnakesest enne jõe peale minekut. "Meil oli üks paat ainult toitu täis."

Tammoja sõnul räägib ta natuke portugali keelt, nii et see aitas tal kohalikega paremini suhelda. "Meie portugali keele tase võis mõnikord olla võrdlemisi sarnane, neil on oma keel ka, kashinawa keel," nentis Tammoja, kellel oli kohapeal elades hästi soe peretunne.

Tüdrukud lähevad selles hõimus juba 13-aastaselt mehele ning 15-aastaselt on neil juba tited käevangus. "Mõnikord kohtad seal 26-aastaseid noori, kellel on juba neli kuni kuus last," tõdes Tammoja.

Ränduri sõnul sai ta kohalikele natuke ka abiks olla. "Tänan kõiki sõpru, kes toetasid, me tegime väikese korjanduse, ostsime uue paadimootori, ehitasime väikese majakese ja ostsime naistele gaasipliidi ning palju süüa. Seda toetamist tahaks küll jätkata," ütles Tammoja, kes plaanib tulevikus Brasiiliasse kindlasti tagasi minna.