Eestlane käivitab Paapua Uus-Guineas kohviistandust. Varem Gruusias teetööstuse püsti pannud Hannes Saarpuu meelitati maailma teise serva, ligipääsematusse džunglisse, et seal uuesti käivitada unarusse jäänud kalli kohvisordi istandus.

See kõlab nagu filmistsenaarium või vähemasti nipernaadilik avantüür. Nimelt naasis Hannes Saarpuu eelmisel nädalal Paapua Uus-Guineast, kaasas partii sügavalt džunglist toodud kohviube. Kohalik hõim loodab, et 47-aastane eestlane puhub maailma teises servas sisuliselt ligipääsmatus mägipiirkonnas unarusse jäänud kohviistandusele elu sisse.

Tee Gwiroti-nimelisse kohvikülla Paapua Uus-Guineas on korralik ettevõtmine. Džunglis matkates tabas Saarpuu end korduvalt mõttelt, et see on kindlasti kõige hullumeelsem ja silmiavavam seiklus tema elus. Sealjuures ka füüsiliselt kõige raskem asi, mis ta elus teinud on. "Nad ütlevad, et ma olen teine välismaalane, kes kunagi seda rada mööda jalutanud on. Esimene olla olnud üks Austraalia misjonär, kes siin külades käis," rääkis Saarpuu.

"Mingitel mäekülgedel sa ronid nagu neljakäpukil, see on nii järsk, seal nagu polegi mingit rada. Kui ma sinna maha istusin selle esimese bambusmajakese juurde, siis mul hakkasid lihtsalt pisarad jooksma," jagas Saarpuu oma karmi kogemust.

Bussifirmast Okeaania kohviistandusse

Kohalikud inimesed ja nende viis elada tekitasid maailmaränduris tugevaid tundeid, aga see ei ole sugugi Hannes Saarpuu esimene sukeldumine tundmatusse. Seitse aastat tagasi tegi mees, kes on töötanud tippjuhina nii bussifirmas Lux Express kui lennufirmas Nordica, lõpparve valgekrae-eluga ja hakkas koos rühma mõttekaaslastega päästma mahajäetud teeistandusi Gruusias. Tänaseks toimib "Renegade" teefarm kenasti ja on paljudele eestlastele tuttav kasvõi "Eesti lugude" dokumentaalist.

"Meil algusest peale ei olnud tegelikult seda mõtet, et me hakkame suurteks teeärimeesteks. Meie mõte ja kontseptsioon oli pigem leida väärtust seal, kus teised ei ole osanud seda võib-olla leida või näidata asju teises võtmes või anda asjadele uut elu. See oli see, mis meid teega paelus ja nüüd kohviga – elu tõi ette enamvähem samasuguse või veel hullema juhtumi," selgitas farmer ja rändur.

Viimastel aastatel tegi Hannes aeg-ajalt mõtteharjutusi, millega ja kus võiks peale teekasvatuse veel tegelda. Otsides ühes Facebooki kohvigrupis teatud kohvisordi jälgi hoopis Filipiinidelt, kirjutas talle ootamatult hõimuliider Gray Paapua Uus-Guineast ning kutsus eestlast üle vaatama oma koduküla hääbuvaid kohviistandusi.

Paapua Uus-Guinea on sõltumatu saareriik Okeaanias, mis on Amazonase kõrval üks puutumatum ja vähem uuritud ala maailmas. Kui Hannes veebruari lõpus Eestist sinnapoole startis, kulus tal sealsesse Daga piirkonda jõudmiseks tervelt kaheksa päeva. Lennukilomeetreid kogunes 15 000 pluss teekond autoga kohati olematutel teedel. Ja siis 60-kilomeetrine paadireis, mille juurde kuulus ka kohaliku kaladelikatessi maitsmine. Kõike seda kroonis drastiline 50-kilomeetrine pikkune jalgsimatk mägistesse Daga piirkonna küladesse.

Kuna Paapua Uus-Guinea kuuemiljoniline elanikkond koosneb umbes 900-st erinevast rahvakillust ja neil kõigil on oma keel, siis suhtlevad ka kohalikud üksteisega tihti inglise keeles.

"Nad ei ole mingid pärismaalased. Nad on kaasaegsed inimesed. Nagu meie. Lapsed käivad koolis. Kuulavad muusikat, kui neil on mingi vahend ja nad on saanud selle akut laadida. Ma sain nendega rääkida kõigest. See ei ole nii, et antropoloog läheb kuhugi džunglisse uurima. Poliitikast, maailmast, Trumpist, Ukraina sõjast. Neid huvitas, mis meie vaade on," selgitas Saarpuu.

Hääbunud ettevõtmine

Kuna kliima on soodne, kasvatatakse kohvi Paapua-Uus-Guineas laialdaselt. Gray kodukogukonna kohviistanduse rajas 50 aastat tagasi Austraaliast pärit agronoom, kes lõi käed toonase piirkonna kuberneriga ja kõrgele mägedesse istutati paari aastaga sadu tuhandeid kohvipuid. Mingit taristut kohvi töötlemiseks aga sealkandis pole ja kui kuberner pensionile läks, hääbus koos entusiasmiga ka kogu suurejooneliselt alanud ettevõtmine.

"Enamik nendest kohvipõõsastest on täna mahajäetud. Aga on endiselt 20–25 protsenti, mille pealt nad siis korjavad neid marju, käsitsi ja umbes sada tonni. /.../ Siis nad pesevad, kuivatavad seda, korjavad selle lõpuks kokku ja aasta pärast nad põletavad selle ära. Sest lähim tehas on 400 kilomeetri kaugusel jaa neil lihtsalt ei ole raha, et korraldada transporti, et see uba sinna viia. Põletavad selle ära ja hakkavad jälle korjama uusi marju, sest lootus sureb viimasena," selgitas Saarpuu.

Selleks, et piltlikult öeldes seda maailma lõpust kaasatoodud kullahinnalist kohvi maitsta, tuleb oad kõigepealt röstida. Tallinna külje all asuvas röstikojas kinnitab kohviekspert Johan Rohtla, et tegemist on tõesti "Blue Mountain" nimelise kohvisordiga, nagu kohalikud väitsid.

Kohvi röstimine algab niiskuse kaotamisest. Kohvioas on alguses 12–13 protsenti niiskust ja röstimise algfaasis aurub see sealt välja. Kui niiskus on ubadest kadunud, algab kõige olulisem röstimise faas ehk cracking. Elastne roheline kohviuba paisub röstides nagu popkorn ja keemiliste protsesside käigus vabanevad erinevad gaasid.

"Ma olen varem Indoneesia kohvisid joonud, aga Paapua Uus-Guinea ubasid ma röstinud ei ole kindlasti, aga ma arvan, et ei ole joonud ka, nii et see on mulle endale ka väga põnev eksperiment," lisas Rohtla.

Kui tuleks laevuke

Indoneesiast pärit ubade potentsiaali peetakse röstikojas kõrgeks, aga ennekõike jääb ülemaailmne läbilöök just töötlemise kvaliteedi taha. Ja kui Gwirothi istanduses kasvavatele kohviubadele mõelda, siis kulub nende mägedest allatoomisele nii palju raha ja energiat, et see ei tundu mõistlik mitte ühestki otsast.

"Et üks viiekümne kilone kohvikott saada sealt mägikülast sinna mereäärde, kus siis laevuke saaks selle teoreetiliselt peale korjata... Kui tuleks see laevuke ja keegi selle eest maksaks. Aga üks mees kõnnib selle ühe koti sinna kandmiseks kaksteist päeva ja läbib selle ajaga sisuliselt seitse maratoni distantsi, sest ta ei suuda selle 50-kilose kotiga seal mägitee peal kõndida. Ta jaotab selle kolmeks, lisaks ta peab võtma kaasa toitu ja siis ta kõnnib kaks päeva oma kotiga mere äärde, siis kõnnib kaks päeva tagasi, siis võtab järgmise..." rääkis Saarpuu.

"Selle raja peal ei tasu valesid samme teha. Ja see on siis jätkuvalt see rada, mida mööda see kohvi, mis seal mägedes kasvab – see on ainuke tee selle sealt välja toomiseks. Nad teevad seda ja loodavad, et tuleks keegi ja lihtsalt ostaks selle kohvi, et nad saaksid selle kuidagi sealt liikuma. See on juba nende jaoks võit," lisas ta.

Hannest võeti vastu laulude ja lippudega, sest lootused, et Eesti mees päästab istandused lõplikust hävimisest ning annab kohvikasvatusele uue hingamise, on päris suured. Ta vähemalt tuli kohale, oma silmaga vaatama. Väidetavalt esimene eurooplane, kes iial Dagasse sattunud ja esimene, kelle eesmärgiks pole misjonitöö, vaid kohviistanduste päästmine. Sest kohv on tõesti ainus rikkus, mis sellel vaesel kogukonnal on.