Haapsalus sündinud ja Läänemaal kolmelapselises peres üles kasvanud Kristjan Kesküla oli nooruses sportlik ja aktiivne laps, kes sattus alalõpmata kõikvõimalikesse sekeldustesse.

"Kas oli mingi luu pooleks, kas ta oli jälle karkudega, jäi kuskile kättpidi vahele, suutis omal nimetissõrme kirvega otsast lüüa. Tal oli kogu aeg midagi. Aga ka sellepärast, et ta kogu aeg tegutses," meenutas Kesküla õde Kerly Randlane "Pealtnägijas".

2004. aastal sai ta isaks, lõi pere ja rajas oma puiduveoettevõtte. Elu kulges ülesmäge. Kuni 2010. aasta 31. detsember muutis kõike. Ta oli koos sõpradega Pärnu ööklubis aastavahetust tähistamas, kui suundus varahommikul üksinda hotelli ja kukkus segastel asjaoludel kuuenda korruse rõdult alla.

"Seis oli kriitiline südame aort oli siis puruks, kopsud sees, opereerida ei saa. Laps lasti juba juurde, öeldi, et siin pole enam suurt midagi teha. /… / Öeldi, et neil ei ole minu suhtes lootust ja ega ma ei rääkinud adekvaatset juttu ka," meenutas ta.

Kesküla paranes jõudsalt ja hakkas tänu taastusravile vahepeal sisuliselt uuesti liikuma, sai vahepeal kahekordseks isaks, aga sattus 2020. aastal lapsepõlvekodu lähedal maanteel taas traagilisse õnnetusse. 

"Tulin mööda Haapsalu maanteed ja vastassuunas tuli auto. Sa ei usu viimase hetkeni, et ta sulle sisse tuleb, aga ta tuli terve see aeg minu vööndis. Tuligi – otse kümnesse," kirjeldas mees.

Vaatamata teda saatnud ebaõnnele on 42-aastane pealinna väikeettevõtja igati tegus ja toimekas. Ta käib tööl, lauatennisetrennis ja unistab paraolümpial osalemisest. Ehkki igapäevatoimetused võtavad omajagu rohkem aega kui tavalisel inimesel, saab ta isesesivalt hakkama.

"Meil on ainult rattad all, meil muud vahet pole midagi tavainimesega. Peame olema natukene lihtsalt leidlikumad, alati olema valmis, kui midagi juhtub," tõi ta välja.

Viis aastat tagasi tutvus Kesküla Haapsalu taastusravikeskuses 38-aastase kahe lapse isa ja tootmisettevõtte tehnoloogi Indrek Veskiga, kes sai viga kuus aastat tagasi toimunud krossimootorrataste võistlusel ja on sellest ajast saadik alakehast halvatud. 

Kahest toolikast, nagu nad end hellitavalt ise kutsuvad, said kiiresti sõbrad ja teineteise toetajad ning läinud talvest alates ka reisikaaslased. 2024. aasta veebruaris põrutasid nad Taisse, novembris Filipiinidele, hullasid Singapuris ja panid pidu Hongkongis.

Kesküla sõnul on raske leida inimesi, kes nii pikki reisi ette võtaks. "Kõik tahavad mingit tavalist päevitus- või puhkusereisi. Meie tahame ekstreemsust."

Kõikjal kuhu nad lähevad, on Kristjanil kaasas kaamera, sest mees plaanib reisist vändata tõsieluseriaali. Olematu eelarvega sarjas teevad lisaks Kristjanile ja Indrekule kaasa kohalikud taksojuhid, ööklubide sisseviskaja ja juhuslikud möödujad otse tänavalt, kes pisikeste rollisoorituste kõrval on vajadusel nii autojuhiks kui kaamerameheks. Meeste sõnul on nende eesmärk tavapärasest reisisaatest eristuda ja näidata vaatajale seda, mis inimesi päriselt huvitab. 

"Kusjuures me mingitesse muuseumidesse lõpuks ei sattunudki. Panime pidu ja sai ikka igal pool naistebaarides käidud ja üle kontrollitud, mis elu seal toimub," märkis Veski. "Natuke intervjueerime neid naisi, saame nende käest infot, mis toimub. Siis me käime baarides, vaatame kuidas asi käib," lisas Kesküla.

Kaks kanget ratastoolirändurit trotsivad kiiruseid, takistusi ja isegi torme ning vaatavad tõtt oma suurimate hirmudega.

"Mina näen selles sellist natuke sotsiaalset projekt, mitte ainult seda, et mul on fun ja tore, vaid tegelikult on kõik võimalik ja elu ei lõpe ratastoolis ära," märkis Kerly Randlane.

Mehed veedavad reisil kokku kuus nädalat, sellest lennule kulub ühtekokku 60 tundi, mille vältel külastavad nad rohkem kui kümmet lennujaama ja läbivad üle 50 000 kilomeetri, mis on tiir ümber maakera. Kui tavalisele inimesele tähendab nii pikk reis kurnatust ja tagumiku kandiliseks istumist, siis Indrekul avaldus kodumaale jõudes terviserike, mille tõttu ka seda intervjuud Pealtnägijale annab ta otse haiglavoodist. Enda sõnul aga mehed ei kahetse midagi ja plaanivad juba uusi reise.

"Seal sa unustad igapäevamured ära ja tunned ennast täitsa tervena," lausus Veski.

"Minu energiaallikaks ongi see reisimine, see päike. Ma saan sealt sellise power'i, mida ei saa seletada," lisas Kesküla.