"Teinekord mõtlen Rock Summeri peale tagasi vaadates, et miks seda hirmu ei olnud, kõik ju ligises ja logises nii kohutavalt, mitte midagi ei olnud. Noorus on üks selline asi, et sa nagu ei karda. Hüppad pea ees vette ja ujud. See oligi tol hetkel tuletõrjuja töö, kogu aeg vesi jahutas tuld," muheles muusik ja suurüritusi korraldanud Makarov.

"Ideid on alati rohkem peas kui sa saad teha. Kui sa ei saa midagi teha, siis avaneb mingisugune teistsugune aken või uks ja sa hakkad tegema üllatuslikult hoopis midagi muud, mida sa ei ole üldse plaaninud teha," tõdes Makarov.

Kontserdi korraldamist õppis Makarov esmalt Moskva pealt, siis soomlastelt, seejärel tekkisid väga head kontaktid Inglismaaga, siis käis ta juba Ameerikas õppimas.

"Olin pidev Roskilde festivali külastaja. Võtsime sealt ühel aastal isegi turvameeskonna, 50 inimest, kes õpetasid meie poisse välja. Meil ei olnud seda kultuuri, et inimene ostab kontserdipileti. Vene ajal oli auküsimus, et sa saad vabapääsme, aga kuidagi oli ju vaja arved ka ära maksta," sõnas Makarov.

Ta meenutas, et üks artist ei tulnud lennukist välja, sest tahtis üheksameetrist limusiini vastu saada, aga Eestis olid tol ajal vaid seitsmemeetrised limusiinid saada.

"See oli Dieter Bohlen Modern Talkingust. Tund aega ei tulnud lennukist välja, nii et ma pidin otsima üles Saksamaa promootorite assotsiatsiooni pealiku, keda ma tundsin, tema helistas artisti managerile ja lõpuks me lahendasime olukorra. Aga kuna artistile avaldati survet, siis ta lauluväljakul läks lavale kaks ja pool tundi hiljem, öeldes, et ma ei esine vihmaga," ütles Makarov.

Kümme aastat tagasi proovis ta Rock Summerit taaselustada. "Ma ei olnud Eestis tükk aega midagi korraldanud ja tunnistan, et olin rooste läinud. Ma oleksin pidanud võtma noored inimesed. Siin oli kõik muutunud, bürokraatia, suhtlemine, kellelegi tundus, et nüüd võetakse tema turg ära," nentis Makarov. "Kümme aastat tagasi, kui see viimane ""Rock Summer" oli, ma ei tundud enam publikut."