"Ma olen Mehhiko seebikatega üles kasvanud, seal oli alati see hea tegelane, kellel võib-olla alguses hästi ei läinud, aga lõpuks läks hästi ja see on mind lohutanud terve elu, et lõpuks läheb mul ikkagi hästi," ütles üle poole oma elust alkoholi ja narkootikume tarvitanud ning vägivaldses suhtes olnud 29-aastane Agne-Andra Aasmaa.

"Ma olin see metskass sealt prügimäelt. Alkohol on olnud mu elus sünnist saadik. Mu vanemad jõid, vanavanemad jõid, kasuisa ja tema vanema jõid, kõik, kes mu ümber olid, need jõid," meenutas Aasmaa.

Kui isa-ema lahutasid, ilmus tema ellu kasuisa ning üsna varsti ka väike vend, kellega ta sai koos olla vaid kaks kuud. "Mu vend sai joomingu käigus surma," ütles ta, kes ise oli tol ajal vaid nelja-aastane. "Sellest päevast kõik muutuski, sest ema murdus, siiamaani leinab oma poega taga, ja ka kahetsus ja süütunne, mis seda raskendavad,"

Ta sai veel kaks väikest õde. "Kui kasuisa tahtis mu väikest õde ahjuroobiga surnuks peksta," meenutas Aasmaa kõige hirmsamat hetke oma elus. "Kui ta emaga madistas, ma teadsin, et ema talub need löögid ära, aga kui ta mind juustest tõmbas, siis ma hakkasin vastu, lõin talle küüned sisse," meenutas ta kodust vägivalda.

Koolis pidi Aasmaa taluma tugevat kiusamist. "Peaasi, et ma istuma ei jääks, oli mu põhimõte, ega mulle koolis käia ei meeldinud. Kogu aeg olin võitle ja põgene positsioonis," meenutas ta.

Aasmaa elas topeltelu, koolis oli kraade, kodus pidi hoolitsema oma väikeste õdede eest.

Hoiatavast eeskujust hoolimata hakkas ta aga ka ise juba 12-aastaselt alkoholi tarvitama, 14-aastaselt läks asi juba päris käest ära. "Siis jõin kogu aeg ja muutusin vägivaldseks. Tundsin endas sellist tugevust, et suudan vastu hakata kõikidele maailma inimestele, ka neile, kes ei ole mulle mitte midagi teinud. Igal pool nägin ohtu."

Asi jõudis nii kaugele, et kui Aasmaa ema ta lõplikult kodust välja viskas, peksis ta ka oma ema. "Ema oli purjus, mõnitas ja alandas mind ning lõi mu näpud sahtli vahele, kui sahtlist hakkasin asju võtma. Siis ma tõusin püsti ja olin nii vihane, et hakkasin teda jalaga peksma."

Pärast seda läks Aasmaa ise politseisse ja rääkis ära kogu nende pere loo. "Politsei tuli ja viis mu väikesed õed ära kasuperre ja mind viidi internaatkooli, kus ma sain süüa, õppida, magada."

Ta lõpetas kooli ära ja sai toreda kasupere, aga asjad ikkagi ei sujunud. "Ma arvan, et see oli see vabaduse tunne, et mul ei olnud enam ühtegi kohustust, ei pidanud kedagi valvama ega mõtlema, kust ma süüa saan ja kus ma magan."

17-22-aastasena elatud elust ei mäleta Aasmaa midagi. "See oli pikk depressioon, must auk, joomine ja pidutsemine, lihtsalt vegeteerisime kõikide nende mõnuainete all," meenutas Aasmaa. "Kui pidutsemine lõppes, tuli buliimia."

Vahepeal Soomes elanud Aasmaa kolis lõpuks tagasi oma kodulinna ja avas kosmeetikasalongi, kuid edukas töögi ei aidanud joomist lõpetada. "Pudel veini-kaks päevas oli tavaline."

Ühel päeval leidsid kasuvanemad ta end oimetuks joonuna ning viisid psühho-neuroloogiahaiglasse, kuid pool aastat hiljem oli taas põhi käes.

Tänaseks on ta olnud üle aasta kõigist sõltuvustest prii. Mullu, 20. oktoobril ülemaailmsel vaimse tervise päeval ilmus tal oma päevikute põhjal kirjutatud raamat "Avatud südamega".