"See on tõesti laulja jaoks õudusunenägu," ütles laulja Birit Sarrap, kes on pidanud ka suure rahvamassi ees üksinda Eesti hümni laulma. "See on üks neist õudusunenägudest, mida artistid näevad, kes on andnud oma jah-sõna, et nad lähevad hümni laulma. Väga vähe on neid eesti lauljaid, kes on selle asjaga nõus. Tean kõiki spordiürituste korraldajaid, kes on minu poole pöördunud ja on hädas, et keegi tegelikult pole nõus laulma tulema."

Sarrap lisas, et Elina Netšajeva, kes hiljuti Eesti hümni lauldes sõnad sassi ajas, on saanud vihalaviini osaks tänu sellele. "Ma tundsin kuidagi ennast sellest puudutatuna, sest ma ise olen käinud ka erinevatel üritustel hümni laulmas. Süvenesin sellesse teemasse ja need kommentaariumi laviinid on ikkagi tohutud ja nad kõik on ikkagi päris õelad. Mitte keegi ei aja meelega hümni sõnu sassi."

Hümni laulda on väga suur tunne ja kõik, kes selle vastutuse võtavad, teevad seda Sarrapi sõnul väga hästi.

"Lapsepõlves on koorides hümni väga palju lauldud ja minul on see lihasmälus," ütles laulupedagoog Maiken. "Ainult lihasmälu aitab."

"Hümnis on kordusi väga palju ja eks see hümni tekst ole natukene vanaaegne ka," sõnas Sarrap, kel endal on juhtunud, et staadionil hümni lauldes ei hakanud mikrofon tööle. "Hümni laulmine on kõige keerulisemaid asju, kuigi see lugu meloodiliselt ei ole nii keeruline. Aga see tunne ja see hirm, et äkki mul läheb midagi sassi, on suur. Eesti inimene on ikkagi konservatiivne."

Maikeni jaoks on eesti hümnil suur probleem, et välted on valesti kirjutatud: kalllis ooled, arrmas ooled. "Aga me peame nii laulma, sest muidu oled ikkagi põlu all, siin ei ole midagi teha," lisas Maiken.

Ühe korra elus on Maiken Eesti hümnile uue seade teinud ja esitas seda suurel üritusel. "Ise olime hästi õnnelikud, aga rahvas ei osanud kaasa laulda ja see jäi viimaseks korraks. Õnneks peksa ei saanud," tähendas Maiken.

"Ma väga pikalt nüüd mõtlen, kas ma kuskil avalikul üritusel hümni laulan," ütles Sarrap.

"Minule tulevad ka need kõned, et meile ei tule ükski laulja hümni laulma, kas sul on mõnda head last, kes saaks tulla spordivõistlusele laulma, sest see traditsioon meil on. Ma olen saatnud, sest lapsed ei karda nii palju ja lastele antakse ka andeks rohkem. Aga probleem on olemas," tõdes Maiken.

Sarrap usub, et kõikidel eesti inimestel on hümn peas. "Aga kahjuks see vastutus on nii suur ja meile, lauljatele, võib olla ei anta inimlikke eksitusi nii kergesti andeks kui võib olla mõnele sportlasele. Ma võrdleks sellega, et kui sportlane spordivõistlusel kukub, kas me saame tema peale vihaseks. Tegelikult ju ei saa. Nii et anname kergemini andeks," ütles Sarrap.