"Mul on läinud kontserdi ajal viiulikeel katki, olen pidanud võtma kontsertmeistri pilli ja jätkama mängu, aga pill on ju täiesti teistsugune," meenutas viiuldaja Hans Christian Aavik, mis äpardusi tal laval on juhtunud.

Üks õudne olukord on Hans Christianil olnud Itaalias, kui kohe kontserdi alguses läks viiulikeel katki ning ei temal ega kaasviiuldajal ei olnud varukeelt kaasas. "Läksimegi lavale ja korraldaja küsis, kas keegi saaks aidata, et viiuldajal pole keelt. Üks mees saalis tõstis käe ja tuli välja, et mees andis mulle kiivri ja me läksime Milanos, minul esinemisülikond seljas, rolleriga linna viiulikeelt otsima. Pärast seda on mul alati sada paari keeli kaasas," muheles Hans Christian.

Pianist Karolina Aavikul on olnud olukord, kus kontserdi ajal jäi üks klaveriklahv alla ja ei tulnudki enam üles. "Loomulikult oli see klahv, mida ma järgmises teoses vajasin kõige rohkem. Ma mängisin siis terve järgmise loo parema käe üks oktav kõrgemal."

Hans Christiani viiul on pärit 1610. aastast, aga see pill ei kuulu talle. "See pill peaks muuseumis seisma," täpsustas ta. "See on perekond Sapožnini oma ja sain ta läbi Eesti Pillifondi."

"Ma ei mõtle pilli hinnast, vaid pigem sellest, kui väärtuslik see kõla on," täpsustas Hans Christian, kelle kasutuses olev pill maksab sadu tuhandeid eurosid.

Stuudios musitseeris Hans Christian ühekeelsel viiulil, mida ta mängis ka tänavusel Eesti vabariigi aastapäeva kontserdil, kus ta kehastus Niccolò Paganiniks.

Hans Christiani ja Karolina teed kohtusid Tallinna Muusikakeskkoolis. Nad on kümme aastat koos musitseerinud, abikaasadena sellest kaks ja pool aastat.

Maailma mainekaim muusikaajakiri "Gramophone" kirjutas Hans Christianist kui uuest tõusvast tähest, sügisel leiab aset tema viiulikontsert Carnegie Hallis, Karolina õpib Frankfurdis ja võtab meistriklasse.

"Mina ei ole nii töökas kui Hans, see on fakt," muheles Karolina. "Tahe kogu aeg areneda tuleb tal väga loomulikult. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik nii puhtalt mängida. Sellist puhast mängu ei ole ma kohanud põhimõtteliselt mitte kellelgi teisel."

"Prooviruumis on meil rohkem lahkarvamusi kui kodus," tõdes Karolina.

"Ilma lahkarvamusteta ei toimukski mingit arengut," tõdes Hans Christian.

"Oli mingi aeg kus ma üritasin kõike teha, et teistele meeldiks. Siis sain aru, et limiit ongi juba käes, kus ma ei saa kõigile meeldida, ja teha seda, mida kõik ütlevad. Leida üles oma soov, mida ma tahan oma muusikaga öelda ja anda siis endast kõik, publik tunneb selle kohe ära," ütles Hans Christian.