2024. aastal ilmus Myraka sulest kaks raamatut – "Minu Euroopa. Matkaautoga maailma otsas" (Petrone Print) ja "Hakuna matata, b%&ches! Ühe road trip'i anatoomia" (Helios), mis jutustab automatkast Horvaatias ja Montenegrost. Autor ise kahe raamatu vahel valida ei oska. "Omad lapsed on nad mõlemad ja mõlemad on minu jaoks isiklikud raamatud. Mina ei oska seda välja tuua. Ma tean, et kui Tiit Pruuli valikut tegi, siis oli "Hakuna matata" talle südamelähedasem, aga minul on nad mõlemad südames," rääkis Myrakas.

Kirjutama hakkas Myrakas siis, kui ühel hetkel avastas, et see tuleb tal ilma suurema vaevata välja. "Kui ma maru lihtsasti oskaks une pealt kunstnikerdustega esmaabikappe teha, siis küll ma teeks neid. Aga kirjutamine on üks selliseid asju, mis ei nõua minult tohutut pingutust. Kui ma panen käed klaviatuurile, siis ta üldiselt tuleb, ja kui ei tule, siis ma käin natukene ringi ja teen midagi muud. Mulle meeldib see," rääkis reisikirjanik ning lisas, et kuna ta tänaseks juba teab, et reisi kuidagi kaante vahele paneb, siis võtab ta õhtuti veiniklaasiga arvuti taga reisipäeva muljed kokku.

Sõiduautodega on Myrakas ja tema elukaaslane, keda kirjanik hüüab hellitavalt Mutiks, reisinud juba umbes kümme aastat. "Põhjus on üsna pragmaatiline. Minu Muti on selline inimene, keda lennukisse ei pane, väevõimuga ka mitte. Tal on lapsepõlvest kehva kogemus Aeroflotiga ja sellepärast on meie reisimised seotud enamasti Euroopa ja mööda maad liikumisega," selgitas kirjanik ning lisas, et naine on ka see, kes reisid kokku paneb.

Halba mälestust pole Myrakale jäänud ühestki reisist. "Selles mõttes, et ma ei tahaks sinna uuesti minna. Ja sinna, kus ma pole käinud, sinna tahan ma alati minna. Praegu on Euroopas küll ja veel kohti, kuhu ronida," lisas ta.

Raamatusse "Hakuna matata" pandi reis kahe perega, kus aeg jagati pooleks Horvaatia ja Montenegro vahel. "Kuu aega töllerdasime siin ja seal. Materjali oli seal kõvasti, tõenäoliselt jäi asju ka välja. Ma olen loomult selline tüüp, et sa võid mulle raagus puud näidata ja ma võin sellest ka pool raamatut valmis kirjutada. Mulle meeldib vaadata, jälgida ja siis seda must-valgelt salvestada," rääkis Myrakas ning lisas, et kõige eredamalt on Horvaatia ja Montenegro reisist meeles türkiissinine meri ja mäed.

"Kui sa siin lamedal maal elad, siis need tõmbavad ikka. Päike käib kõrgemalt ja on valgem. Kõige rohkem meeldivad mulle väikesed kohad, kohalikud inimesed. Tihtilugu tõmban reisiseltskonnast kõrvale ja kaon kuhugi kõrtsu või kohvikusse istuma. Võin seal mitu tundi istuda ja vaadata, kuidas kohalikud asjatavad omavahel," rääkis Myrakas, kes elab Viljandis ja on igapäevaelus tegutsenud mitme erineva asjaga.

"Ma olen üldiselt selline Figaro siin, Figaro seal. Ja seda üsna mitmendat aastat. Selle aasta algusest olen ka palgatööl, aga tegelikult käib minu elu tükeldatuna nii, nagu parajasti vaja on. Vahepeal teen süüa, vahepeal pean kõrtsi, vahepeal kirjutan kolumneid, vahepeal sõidan mööda ilma ringi, vahepeal mängin pilli. Rikkaks ei lase saada, aga ära ka ei lase surra," rääkis aasta reisikirjanik, lisades, et rahaga on keeruline kogu aeg, aga kuidagi suudab ta aasta jooksul senthaaval nii palju kõrvale panna, et ta kindlasti reisima pääseb.

"See on minu elu mõte. Kui ma reisida ei saa, siis ma ei mängi. Ükskõik, mis moel ma selle raha endale lõpuks ära sebin, aga oma üllast eesmärki täidab ta alati," naeris Myrakas.

Raamatus "Minu Euroopa. Matkaautoga maailma otsas" on talletatud Myraka ja tema naise esimene reis matkaautoga. Sihtpunktis oli Itaalia saapakand, kuhu Myraka elukaaslane ostis talle sünnipäevaks isikliku oliivipuu, mida siis koos Apuuliasse vaatama mindi.

"Matkaautoga reisides on oma miinused ka, aga mulle meeldib natukene see tunne, et ma olen kogu aeg kodus. Kodu on minuga kaasas ja kui ma teen ukse lahti, siis mul on lihtsalt kogu aeg uus miljonivaade. Majaga veeremise mõte mulle meeldib, aga temaga ei saa kindlasti samamoodi reisida nagu sõiduautoga. Väikestesse linnadesse ei saa ja see kökats igast mäest üles ei lähe. Selle masinaga valin teistsuguseid trajektoore," rääkis reisisell.

Matkaautoga reisimine on kallim kui lennukiga lennata ja hotellis ööbida. "Ärme numbreid kuskilt otsast kokku hakka lugema. See joob nagu viimane elajas ja tahab putitamist. Samamoodi on tasulised kõik laagriplatsid, kui tahad vahepeal ennast tühjaks laadida ja täis tankida," tõdes mees.

Järgmisena võtavad Myrakas ja Muti ette väiksema sutsu Poolasse ning sügisel plaanivad minna pikemalt Slovakkiat uudistama.