"Sain sealt väga erilise kogemuse. Läksin tegelikult sinna sugulastele külla. Mõni nädal varem oli minu väimees võtnud minu lapselapse ja läinud külla ühele oma sugulasele, kes elabki Keenias. Ma ei tahtnud ka kehvem olla ja läksin siis ka sugulastele külla," selgitas reisisell Tiit Pruuli, kelle sõnul meie lähemad sugulased on gorillad ja šimpansid.

Pruuli tõi välja, et nii inimesed, gorillad, šimpansid kui paavianid on primaadid ehk esikloomad. "Uganda ja Rwanda on siis kohad, kus on võimalik neid päris lähedalt vaadata," lisas Pruuli.

Pruuli käis gorillasid vaatamas Ida-Aafrikas. "Mägigorillasid on mäestikus, kus me käisime, umbes tuhat isendit alles jäänud. Ma ei oleks uskunud, et me neile nii lähedale pääseme. See on aga üsna rangelt reguleeritud, sest tegemist on väljasuremisohus oleva liigiga, ise sinna minna sisuliselt ei saa," tõdes Pruuli.

Gorillade suurimad vaenlased läbi aegade on olnud salakütid ja inimestelt levivad haigused. Kuna gorillade käitumine võib olla ettearvamatu, kuigi neid loomi on inimeste olemasoluga harjutatud, oli Pruulil kaasas ka kohalik püssimees. "Kuna tegevus toimus ka Kongo piiri ääres, kus võivad olla küllaltki keerulised olukorrad ning kuna aeg-ajalt ilmuvad välja ka metsikud elevandid, siis kõige selle pärast anti meile kaasa päris mitu püssiga meest," selgitas Pruuli.

Lisaks nägi Pruuli jõehobusid, elevante, kes takistasid liiklust ning isegi lõvi.

Pruuli kohtus ka kohaliku hõimuga. "See on natuke kurb lugu, need on Kesk-Aafrika pügmeed, kes elavad Kongo jõe basseinis. Mitte ainult Ugandas ja Rwandas, aga ka Kongos. Nad olid korilased ja kütid mägedes, kes aeti oma kodudest välja," selgitas Pruuli.

"Nende usk oli seotud gorilladega. Kui aga moodustati rahvuspark, mis on UNESCO maailmapärandi nimekirjas, peksti kohalikud elanikud mägedes oma kodudest välja, pandi küladesse elama ja nüüd neid seal rahvuspargis turistidele näidatakse," selgitas Pruuli. "Ilmselgelt on käitutud ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni vastu. Nende kodu on metsas, kuhu neil ei lubata üldse minna, nad ei tohi minna vihmametsa. Rahvuspargi serva on neile ehitatud osaliselt nende vanu maju meenutavad onnid, kus nad siis seda tsiviliseeritud elu peavad elama. Nad on üks õnnetu rahvas, pärast seda, kui nad 1991. aastal metsast välja aeti."