Türgi mees Ali Riza Bilal rääkis mõni aeg tagasi "Ringvaates", et tal on hullumeelne plaan jõuda esimese türklasena lõunanabale, kõndides suuskadel Antarktika mere kaldalt lõunapoolusele, kelk köiega sabas ning treenis selleks enda külge seotud autorehve järel lohistades. Ta tegi plaanitu teoks ja on nüüd eluga tagasi.

Matka kogupikkuseks oli 930 kilomeetrit ning Bilal sõitis iga päev kümme tundi ja 20 kilomeetrit.

Bilali rännak võttis aega 51 päeva. Rikkiläinud GPS-seadmete tõttu kaldus ta matka keskel kahe päeva võrra teerajalt kõrvale.

"Vahel oli tuul väga karm. Kui oli väga külm, panin teise parka ka peale. Põhiline oli kaitsta käsi ja nägu. Näo katsin maskiga kinni, aga kui on raske koht või ronimine, siis maski kanda ei saa, sest õhust jääb puudu," selgitas Bilal. "Pidin maski ära võtma ja kümne minuti pärast oli nägu jääs. Kui tahtsid midagi süüa, ei saanud, sest kõik oli kinni jäätunud, pidin jää näo küljest lahti murdma."

Bilali sõnul oli kogu aeg päev. "Magada oli raske. Vahel magasin vaid paar tundi. Ühel päeval olin nii väsinud, et panin kümneks-viieteistkümneks sammuks silmad kinni ja loendasin samme. Kui 15 sammu tehtud, tegin silmad uuesti lahti, vaatasin, et kõik korras ja panin uuesti silmad kinni. Paar tundi astusin niimoodi. Nagu uneskõndija."

Kuna avalikke käimlaid Antarktikas ei ole, tuli teistmoodi hakkama saada. "Pissipudel on kaasas. Mehel on sellega lihtne, magamiskotis on pudel ja kõik saab tehtud. Aga naistel on väga keeruline. Häda number kaks tegin telgis. Telk on kaheosaline, ühes osas magad ja teine osa on põhjata, lume peal. Kaevad väikese augu, lumi on ümberringi. Väljas hädal käia ei saa, sest on kohutavalt tuuline."

Iga päev kujutas Bilal ette, kuidas ta lõunapoolusel lõppmärgi juurde jõuab. "Puudutasin gloobust, panin sellele käe peale ja hakkasin nutma. Tegin ringi ümber sildi. See on nagu ümbermaailmareis," ütles Bilal.

Tagasi koju ta ei suusatanud, vaid lendas lennukiga. "Veetsin lõunapoolusel neli päeva."

Kõige raskematel hetkedel rääkis Bilal iseendaga. "Tegin iseendale esitlust. Palju rääkisin jumalaga. Mõtlesin, mida Eestis praegu teevad mu naine või laps. Või mu ema või vanem poeg Istanbulis. See oli omamoodi ajurünnak. See aitas paariks-kolmeks tunniks, aga seitse tundi ootas veel ees," meenutas Bilal. "Tuleb mõelda, aga millest ma nüüd mõtlen? See oli väga raske."

Uuesti sellisele rännakule ta minna ei taha, aga tal on hea tunne, et Antarktikas on käidud. "Mul on mõned plaanid edaspidiseks, aga kui ma neist praegu räägiks, siis mu naine ilmselt nõuaks lahutust," muheles Bilal.