Reikop ütles, et reis oli korralik seiklus. "Tansaanias on kuulus Sansibari saar. Ma mõtlesin, et ma ei lähe sinna turismipiirkonda, sest seal on ainult turistid. Ma valisin ikka pealinna, Stone Towni, mis kuulub muide Unesco kultuuripärandite hulka, mille suur entusiast ma olen. Mõtlesin, et olen ikka linnas. Käin rannas ka, aga ma ei vedele kuskil turismipiirkonnas, kuulsas Bububu rannas," rääkis Reikop.

Sansibari randades, kuhu jõuti, oli Reikop sõnul täiesti lumivalge liiv ja täiesti sinine vesi. "Tõesti selline koht on maailmas olemas. Aga muidu seal mingeid randu ei olnudki, Stone Townis üks väike oli. Seal on tõusu ja mõõna süsteem, hommikuti läheb vesi umbes saja meetri kaugusele, nii et meri nagu on, aga seda pole näha," ütles Reikop.

Ta lisas, et Tansaanias on veidi teistmoodi ka prügisorteerimissüsteem. "Nad ei viska kõike tingimata prügikasti. Nad viskavad kõik maha. Seda on seal hästi palju," nentis "Ringvaate" saatejuht.

Toiduga oli Reikopil reisi jooksul muresid. "Tänavatoitu ma ei julgenud seal süüa. Süüa seal üldse ei ole, nälga muidugi ei ole, aga ma ei ole eriti suur taimetoidu entusiast, sõin ühes India restoranis, kus ühes toidus oli kaks tükki porgandit. Ühtegi toidupoodi ei olnud seal ka. Aga nad elavad ülimalt vaeselt. Kui kesklinnast veel vaesemasse piirkonda liikuda, siis majad on tehtud tõesti tokkidest ja roostest plekk on katusel. Seda on kohutavalt kurb vaadata," nentis Reikop.

Kõik kohalikud olid see-eest väga sõbralikud ja külalislahked. "Ükskõik, kes tänaval vastu tuleb, nad kõik vestlevad sinuga, on heas tujus, rõõmsameelsed, tervitavad suahiili keeles, ütlevad jambo, ükskõik, mis sa vastu ei ütle, saad nendega suhelda, küsivad, kuhu sa lähed, kust sa tuled, mis sa teed. Neil on väga hea meel, et sa nende riiki külastad. Ülimalt soojad, ülimalt külalislahked ja ülimalt meeldivad on need inimesed seal. See on tõesti uskumatu," jutustas saatejuht.

Keenia pealinnas Nairobis tervitasid Reikopit aktiivsed turumüüjad. "Kogu linn muutub justkui turuks ja siis nad hakkavad igasugu asju müüma. Müüjad on väga agressiivsed. Pahaseks nad ei saa, aga kui nad turisti näevad, siis haaratakse sul käest kinni. Mulle taheti müüa külmkapimagnetit ja ei lastud käest lahti. Müüja oli väga heas tujus selle käigus ja mina ostsin kaks magnetit, sest tema ütles, et mina ei lähe kuhugi ilma, et ma neid ei ostaks," naeris Reikop ja lisas, et lõpuks tuleb lihtsalt põgeneda.

"Aga sa harjud sellega ära. Ühel hetkel näevad nad su näoilmest ära, et sa ei ole see ostja, oled juba kogenud ja et nad ei saa sulle igasugu asju pähe määrida. Mingi enesekindluse ja hoiaku järgi, mis sinus tekib."

Keenias tundis Reikop suur survet minna ka Serengeti rahvusparki safarile. "Siis ma sain aru, et see džunglisafari rõõm maksab kokku 800 kuni 1000 eurot nägu. Mõtlesin, et seda on natukene palju ja telgiga ei tahakski minna. Siis ma uurisin Tiidrek Nurmelt, kes Keenias treenib ja kes lennukis mu taga istus, et kuhu ta soovitab minna. Tuhat eurot mul pole, et kaheks päevaks safarile minna. Nurme ütles, et Nairobi kõrval on üks väga hea safaripark," rääkis Reikop ja jäi väga rahule ka selle soodsama lahendusega. "Ma nägin absoluutselt kõiki loomi. Lõvi ainult ei näinud," lisas ta.

Järgmist puhkusereisi Reikop Aafrikasse ei plaani. "Aafrikasse ma ei tahaks nüüd väga tükk aega minna. Mingil hetkel sa tunned, et see lennuk tõusis nüüd õhku ja ma sain siit nüüd ära. Mõnes mõttes oli see nagu vabanemine. Kõike kokku on seal minu jaoks natukene liiga teistmoodi. Mul on ülimalt hea meel, et ma seal käisin, ma olen ülimalt õnnelik, aga mõnda aega ma sinna sattuda ei taha," tõdes Reikop.