Kreemi sidemed Soomega ei seisne lihtsalt ühenduses sealse raadioga. Kui Kreem oli kolmeaastane koliti perega Helsingisse, kus Kreemi isa sai tööd ajakirjanikuna. Eestisse asus Kreem uuesti elama seitsmeaastasena. Nõukogude Liidu saatkonna koolis käies olid tal kodumaale naastes lisaks emakeelele suus juba nii soome kui ka vene keel.

Kodumaal käis Kreemi perekond selle aja jooksul vähe. "Koduigatsust ma mäletan. Kuna meie maja oli täitsa Soome lahe kaldal ja me elamise 16. korrusel, siis väga selge ilmaga oli Tallinna tulesid niiviisi aimatavalt näha. Ma tahtsin koju, kuigi Soomes oli lahe. Asjad olid värvilisemad, toidud maitsesid paremini. Banaani sai, apelsini, jogurtit, issand ja muidugi lagritsat. See oli nagu minu jaoks kõige tähtsam. Aga ikka koduigatsus tekib," nentis Kreem.

Selles, et Kreemis tekkis huvi muusika vastu, on ka muusiku sõnul süüdi Soome. "Merihaka linnaosa, kus me elasime, oli ehitatud betoonplatvormi peale, mille all olid postid ja tohutu suured autoparklad. Seal oli üks sild, mille alt pidi läbi sõitma ja ühel öösel ilmus silla alla kiri "Pelle Miljoona. Punk on personaalista". Ma ei saanud muidugi mitte midagi aru, mis on punk ja mis on personaalista, aga see kõlas nagu üks eestikeelne sama algusega sõna. Mõtlesin, et see peab olema midagi raju," muigas Kreem.

"Isal mängis autos ikka raadio ja mõni aeg hiljem lasti seal Pelle Miljoonat. Siis ma mõtlesin, et mine metsa, siuke muusika, vot seda ma tahan teha. Punki ma tahangi teha. Sealt see kõik alguse sai. Sealt hakkasin avastama ja, oi kui palju seal on häid bände, oi kui palju ma armastan Soome muusikat. See on täitsa lõpp," heldis muusik.

"Ma olen üritanud suomirock'i inimestele selgitada ja see on selline igikeltsane. Kõige popimad lood räägivad surmast, väga kurbadest ja depressiivsetest asjadest. See on mingi asi, mida mujal maailmas ei tehta, sellist melanhoolset ja väga heade tekstidega lugusid. Näiteks võib võtta ükskõik millise Eppu Normaali loo. Syrjäde (bändis tegutsenud vennad ja nende nõbu, toim.) vanemad on ju ka luuletajad ja kirjanikud. See kõik on luule. Sellist mõttetut vemmalvärssi armastuse teemal ei aeta. Kõik, mis öeldakse, öeldakse suurema mõtte, suurema taustaga," selgitas Kreem.

Noore Kreemi jaoks oli Soome muusika esimesel kohal, sest tal oli privileeg sellest aru saada. "Kuigi mul klassivennad ka ikkagi rääkisid soome keelt ja hindasid Dingot ning Eppu Normaalit. Vähemalt minu kallis kadunud sõber Arch, kellega me bändi koos tegema hakkasime. See oligi üks suur tõuge, sest Dingo oli meie mõlema jaoks kõik. See oli tähtsam kui Mötley Crüe, tähtsam kui Iron Maiden. See südamevalu oli nii tähtis mu jaoks, ma ei tea miks, aga oli," rääkis Kreem, kes istus nuttes teleka ees, kui tuli uudis, et Dingo laiali läks.

Soome muusika andiski Kreemile kõige otsesema tõuke ka ise bändi tegema hakata. "Kustumatu jälje jättis ka esimene Soome bänd, keda ma ise Linnahalli jäähallis nägin – Sielun Veljet. Mehed tulid paljaste ülakehadega, mingi värviga koos, irokeesi patsid, tagusid trumme, tulid läbi rahva. Mõtlesin, et pean saama seda teha," rääkis ta ja lisas, et Sielun Veljet on bänd, mille pärast hakkas Kreem tõsisemalt mõtlema, et selliseid asju on võimalik teha, ja nii, et ka tulemuseni jõuab.

Kontserdile pääsemiseks pidi Kreem kodust välja hiilima, sest vanemad teda kontserdile ei lubanud. "Ma ei mäleta, kuidas ma selle piletiraha üldse sain. Aga mäletan, et miilitsad korjasid ära kõik randmerihmad ja needivööd. Miilitsaid oli sama palju kui publikut. Tohutud kumminuiadega inimeste ketid olid vahele tõmmatud. See oli teada, et võimud igasugust rokkmuusikat ju vihkasid. Ma arvan, et nendel kagebiitidel ja ka muudel parutšikutel, kes seal neid asju otsustasid, tõmmati lihtsalt kott pähe ja öeldi, et meil tuleb üks Soome ansambel laulma ja vaat nii ongi. Ega nad ei osanud seda oodata, sest seal suruti mind läbi nende klaasuste, olin näoga vastu seda, ja mäletan, kuidas uks hakkas katki minema, klaasid hakkasid järele andma. Miilitsad ei suutnud kedagi kinni ka hoida. See tung sinna oli niivõrd suur. Selline esimene vabaduse maitsega kontsert," meenutas Kreem, kelle sõnul nautisid Soome bändid muusikas sõnavabadust juba 1970. aastatest.

Soomepärasust võib kuulda ka siis, kui Kreem laulab, kuigi enda hinnangul on Kreemil soome aktsenti vähe. "Me teame, et Eestis on teisigi meeslauljaid, kes on Soomes pikalt elanud. Minu muusikaline isa, Hendrik Sal-Saller, kui ta tuli tagasi ja hakkas muusikat tegema, siis oli ikka väga teistmoodi see hääldus. Seda mõned naersid, aga tal oli oma hääl, oma maneer, oma toon ja tal on see siiamaani. See töötab, see ongi see, mis teeb Smilersist Smilersi, mis teeb Termikast Termika. See ongi tähtis," tõdes Kreem, kes tunneb täna nii ülemaailmsete superstaaride kui kohalike vokalistide häältes puudust omapärast.

"Algus oli mulle ikka väga raske. Keskkoolis ikkagi lauluõpetaja ütles mulle ka, et kindlasti oled sa mõnes teises asjas parem, ära seda laulmist küll väga tõsiselt võta. Sellega sa nüüd küll elus karjääri ei tee," naeris Kreem.

Terminaatoriga üritati samuti Soomes karjääri teha. Bändi mänedžer tegi juba koostöid ka Soomes ja 2000. aastate alguses jõuti tõdemuseni, et kui eestlastele Terminaator meeldib, siis miks ei peaks ta ka soomlastele meeldima. "Siis ma tõlkisin ära hunniku lugusid, andsin need Ilkka Alanko kätte, tema parandas neid," meenutas Kreem, kellele tuli tõlkides suure üllatusena teadmine, et soome keeles pole sellist sõna nagu romula.