Kuna Kohtla-Järvel ei levinud Saaremetsa sõnul Soome televisioon nii hästi kui Tallinnas, siis tehti antennidele võimendused, tihti sõltus ka ilmast, kuidas tele- või raadiosignaal kohale jõudis. Raadiosaated võttis Saaremets ka linti. "Ma pidin käima katusel seda antenni sättimas, siis sain enam-vähem kvaliteediga salvestatud. Soome televisioon oli ikka algusest peale olemas olnud, lihtsalt kvaliteet oli kehv," rääkis ta.

Soomet ja soomlasi vaatab Saaremets siiani heldimusega, isegi laevas purjutavaid soomlasi. "Küll on ikka lahe rahvas, muidugi olen mingeid noori lolle ka näinud, aga muidu on nad ikkagi lahedad. Meie keskkond oli tol ajal ikka ülimalt vaenulik, Tallinnas võis olla raju, aga Kohtla-Järvel oli kindlasti rajum koht, sest sinna saadeti n-ö keemikuid, vabu vange jne. Teadmine sellest, et kusagil üle mere on koht, mõjus nagu paradiis väiksena. See on emapiima ja lainetega nii sees, et ma siiamaani pean soomlasi kuidagi paremaks kui rootslasi näiteks," sõnas ta.

Saaremets rääkis, kuidas Soome televisiooni vahendusel vaadati filme ja telesarju, mille järgi õpiti ära nii soome kui ka inglise keel. "Põhiliselt ma õppisin inglise keelt John Peeli saateid kuulates ja Soome televisiooni vaadates. Ma mäletan, et soomlased näitasid näiteks "Alexanderplatzi", igasugu Fassbinderi asju – väga korralikku kraami tuli Soome telekast."

Oma osa oli ka muusikasaadetel. "Ma olen aru saanud, et väga paljudele on see Soome muusika nii sisse läinud. See oli huvitav, et minule ei jäänud nad nii külge. Olid asjad, mis olid väga sümpaatsed, aga tol ajal ma olin natuke radikaalsem kui praegu. Näiteks Juice Leskinen, temast räägiti kui jumalast, Tallinnas eriti. Ma mõtlesin, et mis pläustist te räägite, muusikaliselt ju nii igav. Võib-olla ta oli liiga vana mu jaoks, liiga soome mees," arutles Saaremets.

Soomest tuli aga edukaid rokkbände üksjagu. "Näiteks Hanoi Rocks oli lõpuks isegi Melody Makeri kaane peal, mõjutas Ameerikani välja Guns N' Rosest ja kõike. Soome rokk Hanoi Rocksi näol oli hästi mõjukas ja oli mulle ka sümpaatne, see oli ikka päris asi," rääkis Saaremets.

22-Pistepirkko meeldis Saaremetsale mingi aeg samuti. "Aga siis nad läksid liiga bluusiks minu jaoks, tekkisid Ameerika kantri ja muud momendid ning nad liikusid sinna täpselt siis, kui reivirevolutsioon algas. Kui hakkas elektrooniline muusika tulema, siis meie teed läksid lahku," rääkis muusik. "Nüüd me jälle esinesime mõned aastad tagasi koos ja täitsa meeldiv oli jälle nendega kohtuda. Omal ajal tundusid nad maailma ühed kõige cool'imad tüübid ja nad ka ikka jõudsid Inglismaale jne. Nad olid väga head ja täiesti originaalne bänd."

Paljudele eesti fennofiilidele on Saaremetsa sõnul üllatuslikult tundmatu aga 1980. aastatel tegutsemist alustanud Soome bänd Shadowplay, kes tema sõnul samuti väga originaalne oli. "Brandi Ifgray on selle laulja, on siiani, teinud hiljem ka mõned sooloplaadid. See oli minu meelest fantastiline bänd. Neil oli selline punk ja džäss, selline gooti segu. Seal oli igast huvitavaid mõjutusi, mis tavaliselt bändide juures kokku ei saanud."

Saaremets tõi Soome bändidest välja veel Melrose'i, kes viljeles vihast psychobilly rokki, ning kelle bassimees mängis hiljem ka Sal-Salleri Smilersis. Just veidrad Soome bändid läksidki Saaremetsale peale. "Rytmihäiriö oli meeletult originaalne. Mõne singliga meeldis väga ka – suurepärase nimega muidugi – Electric Blue Peggy Sue and the Revolutionions from Mars. Mäletan, et John Peel oli ka väga vaimustuses nende nimest. Meeletult originaalne bänd, mingi funk-punk, mingi imelik, veider räpane seksikus – hästi võimas."

Esimesed suhtlussidemed Soomega tekkisid Saaremetsal kirja teel. "Kusagil ilmusid kirjasõbra kuulutused, minu arust oli see Suosikki, seal oli kirjas inimese vanus, asjad, mis teda huvitavad ja siis bändid, mis talle meeldivad. Esimene kokkupuude oli selline," meenutas ta. "Mul oli paar sõpra, kes oskasid soome keeles kirjutada, sest ma mäletan, et ma kirjutasin õudselt halvasti soome keeles. 1987. aastal hakati aga juba siin käima ja siis tekkis Soome sõpru mühinal."

Sõpru kogunes ka läänest, 1987. aastal andis Linnahallis kontserdi näiteks briti muusik Billy Bragg, kellega kontserdijärgsel banketil Viru hotellis Saaremetsal ka juttu õnnestus teha ning kellega hõlma alt ka plaate jagati. "Ta selles mõttes jagas matsu, et kui keegi tuleb suured läikivate ümbristega plaadid käes, siis see oli veel ikka kulla hinnaga. Olin avastanud The Smithsi enda jaoks kui põhibändi ja ta tõi mulle The Smithsi uue plaadi ja midagi oli seal veel," meenutas Saaremets. "Siis me istusime ja vaidlesime pikalt, kas meie riigikorraga on midagi valesti läinud või on ta olemuslikult nii, nagu peab. Viskas ise ka need lollid mõtted peast välja, sai vaieldud ja naerdud," lisas ta.

Esimene reis Soome oli Saaremetsa jaoks samuti raputav kogemus. "Ma sain esimest korda elus käia plaadipoes. Kõike on põhimõtteliselt, mingisuguse ebaloogilise koguse ma ostsin ära ja ma olin nii erutatud, et ma unustasin ka oma rahakoti sinna poodi," rääkis Saaremets. "Meile nii meeldis see Soome, põhimõtteliselt nädal aega pärast seda rääkisime omavahel ainult soome keeles. See oli nii suur asi, nii naljakas mõelda, et selline asi oli teema."

Maarja Merivoo-Parro uurimistööd rahastab Euroopa Komisjoni Marie Curie grant ning Brigitta Davidjantsi uurimistööd rahastab Eesti Teadusagentuuri personaalse uurimistoetuse stardigrant.