Lauri Leis ja Andres Aru on kahe peale mänginud terves reas Eesti punkbändides, nende seas J.M.K.E, Vennaskond, Psychoterror, Hot Kommunist, Kosmikud. Mehed on tuttavad juba lapsepõlvest peale. "Meie vanemad, minu ema ja Andrese isa, töötasid mõlemad kirjastuses Perioodika. Oma vanemate kaudu saime tuttavaks ja siis lapsepõlv möödus üsna tihedalt koos aega veetes," rääkis Leis.

Esimesed muusikakuulamised tehti Aru kodus, kus kuulati grammofonil läbi kõik kodus leidunud popmuusika plaadid. "Me ka jäljendasime bändi tegemist õhukitarridega, mingi lasteklaver oli Andresel. See ehk viis selleni, et me tegime ka koos mitut bändi," sõnas Leis.

Teadlikum muusika kuulamine tuli hiljem, mille juures oli oma oluline osa Leisi sõnul ka Soome televisioonil. Oluline saade oli "Levyraati". "Seal mängiti erinevaid muusikapalu ja siis oli auväärt kolleegium, kes pidi neid kommenteerima ja hindama," tutvustas Aru. "Kohati need ütlemised olid sellised emotsionaalsed ja teravatki, see oli omamoodi nauditav ka. Iga päev seda Soome televisiooni vaadates, hakkas isegi lapsele soome keel selle võrra külge, et said enam-vähem aru," lisas Leis.

Lapsest peale on Leisi lemmikuks olnud avangardmuusik ja lastelaulude looja M. A. Numminen. "M. A. Numminen on soome kultuuris üks väga olulisi figuure nii muusikas kui kirjanduses, üldse kultuurielus ning on olnud läbi elu ka suur Eesti sõber," rääkis Leis. Aru ühed esimesed lemmikud olid aga Soome bändid Sleepy Sleepers ja Sielun Veljet.

Erinevaid saateid ja sarju õpiti ka repliikidena pähe. "Mõmmi ja aabits" oli ka otsast lõpuni täiesti peas," märkis Aru. "Lastesaated olid üldse väga punk materjal, seal oli lubatud rohkem kui täiskasvanute saadetes Nõukogude ajal ja näitlejad lubasid endale rohkem," rääkis Leis ja lisas, et "Mõmmi ja aabitsa" tunnusmuusika põhjal sündis ka J.M.K.E. lugu "Pieni mies, iso tuoppi".

Soome ja lääne mõjud hakkasid noorte poiste muusikamaitset kujundama esiti märkamatult. "Ma ei orienteerinud tollel ajal muusikaskeenes absoluutselt, seda, mida mängiti, seda sai vastu võetud enne kui mingil hetkel teadlikumalt mingid plaadid ja lindid hakkasid tekkima," rääkis Aru, pakkudes, et see võis juhtuda 13. ja 14. eluaasta kandis.

Muusika mõjud imbusid Leisi sõnul teadvusesse ka läbi mitte muusikasaadete. "Need võisid olla tunnusmeloodiad, mille tunned siiamaani ära, kui kuuled kuskil helijuppi. Näiteks oli kokandusaade "Patakakkonen", mis on kindlasti kõigi soomlaste ja paljude eestlaste kollektiivses alateadvuses, kes olid selle Soome TV mõjusfääris," rääkis ta.

Andres Aru hakkas bändi tegema kooli keldris kitarriõpetaja juhendamisel tolleaegseid poplugusid kaverdades. Bändis mängisid bassi ka näiteks Tõnis Leemets ja kitarri Tauno Kelder. Leis tegi oma esimest bändi aga Tallinna Pelgulinna kunstigümnaasiumis, kus tegutses ka näiteks punkbänd Timukate Klooster, millest sai Leisi sõnul Eesti esimene trash-metal bänd Palat. "Nemad olid minu paralleelklassi poisid, aga minu klassis tegutses ansambel Rund-Ting, mille nimetus oli võetud Nõukogude Eesti Entsüklopeedia ühe köite järgi, seal olid lühendid selgadel. Selle ansambli otsesed mõjutajad olid Soome ansamblid Sleepy Sleepers, Eppu Normaali ja Sielun Veljet. Sleepy Sleepers võlus just oma huumoriga, veidrate kostüümide ja teatraalsusega," jagas Leis.

Leisi sõnul oli üheks tolle aja olulisemaks kontserdiks Eestis Sielun Veljet ülesastumine 1986. aastal Tallinna Linnahalli jäähallis. "Nad olid naasnud just oma Inglismaa tuurilt. Nende tohutu energia avaldas väga muljet ja ma kujutan ette, et kõigi jaoks, kes sinna kontserdile sattusid, oli see väga meeldejääv sündmus. Ka Tallinna punkarid võtsid selle bändi omaks, kuigi see muusika oli juba midagi enamat kui punk juba," rääkis Leis.

"Kui nad läksid lavale, siis see oli ka ebatavaline, et nad ilmusid kusagilt saali külguksest ning kõndisid publiku vahelt läbi saali ja tagusid üht suurt trummi ning laulsid juba laulu algust. See oli "Kanoottilaulu", selline indiaanipärane lugu," meenutas Leis ja märkis, et öeldakse, et Sielun Veljeti kontsert oli ka esimene tõeline oluline rokkbändi kontsert. "Alternatiivse roki sündmustest oli see kindlasti esimene omalaadne."

Trükimeedia poole pealt oli Leisi sõnul ülimaks noorteajakiri Suosikki. "Seda reklaamiti massiivselt ka televiisoris ning vähemalt 80ndate keskpaigas, kui õnnestus mõni number kätte saada, siis vähemalt minu jaoks oli küll palju põnevat," sõnas Leis. "Eriti siis, kui seal juhtus mõni poster vahel olema, Dingo näiteks," lisas Aru. Teine tõsisem ajakiri oli aga Soundi, mis toimetab siiani.

Harjumäe tipus aset leidnud melomaanide plaaditurul ehk Plaadimäel ringles ka Soome muusikat. "Näiteks punkbändide vinüülplaate hakkasid Eestisse tooma ansambli J.M.K.E. liikmed, mis oli esimene bänd, kes hakkas regulaarselt Soome vahet käima ja siis ka siinsed punkarid said tänu Villu Tammele osa Soome punkkultuurist rohkem," rääkis Leis.

Esimest korda ise Soome jõudis Aru peale Eesti iseseisvumist tänu firma tööreisile. "Ikkagi selline kapitalistlik heaolu riik. Sadamasse tuli vastu meediamonitooringu firma omanik või tegevjuht oma isikliku Ford Mustang sportautoga. Siis ta veel mainis, et läheb sama autoga varsti Hispaaniasse puhkusele, see oli 90ndate alguses meie jaoks täiesti ulmeline," meenutas ta.

Leisi esimene käik Soome oli aga koos kooliga sõprusklassi külastamine. Perekond, kes teda majutas kinkis noorele teksapüksid, mis kodumaal jalast ära taheti osta. "Esimeselt Soome reisilt ostsin ka paar lemmikansamblite vinüülplaati, üks neist oli Sielun Veljeti värske album ja teine oli John Lydoni ja Public Image Ltd-i vanem album "Flowers of Romance", mida palusin ühel tuttaval ümber salvestada. See inimene, kes salvestas, oli professionaalne muusik ja ütles, et teist korda ta ei suutnud seda taluda, midagi nii hirmsat ta polnud elus kuulnud kui see ansambel," muigas Leis.

Hetkel tunnevad Leis ja Aru, et Eesti ja Soome sidemed võiksid olla igakülgselt tihedamad. Leis näeb aga noorte põlvkondades taaskordset huvi kasvu oma põhjanaabrite vastu. "Minu meelest on märgata koolinoorte tõsisemat huvi Soome vastu, tekib soome keele kursusi, soome eriklasse ja see on väga tore. See huvi Soome vastu tuleb tagasi."

Maarja Merivoo-Parro uurimistööd rahastab Euroopa Komisjoni Marie Curie grant ning Brigitta Davidjantsi uurimistööd rahastab Eesti Teadusagentuuri personaalse uurimistoetuse stardigrant.