"Muusikahuvi tuli kodunt ja tekkis tasapisi. Süü oli Vikerraadiol, kust tuli lisaks vikerviisidele ka muud muusikat ja siis juba Soome televisioon, kust tuli hoopis teistsugust kraami," ütles muusikakriitik, DJ ja saatejuht Koit Raudsepp.

Koolis käis Raudsepp Kehra keskkoolis. "Koolivennad ja -õed kuulasid ka muusikat ja innustasid. Väga palju kuulasin erinevate raadiokanalite muusikasaateid. Raadio Vabadusest avastasin lühilainelt rumeeniakeelse kanali, kus oli erakordselt palju väga sügavuti kaevuvaid popmuusika saateid ja nädalavahetuselt lasti sealt välismaa artistide live`e."

Palju hakkas aga juhtuma 1970. aastate lõpus ja kümnendi vahetusel, kui Raudsepp koos sõpradega hakkas muusikat kassettidele lindistama.

1970. aastatest tõi Raudsepp välja kaks märgilist nime. "Nägin neid telekast. Kui saates "Iltatähti" esitas noor Sleepy Sleepers, kes polnud saanud veel endale külge nime Leningrad Cowboys eriprojektina loo "Kukaan ei soita enää Abbaa, hevi tulee ja hevi tappaa!", mis muutis väga olulisel moel minu senist väärtusruumi," meenutas Raudsepp. "Mina ja minu sõbrad ei olnud enam need, kes me olime olnud enne seda teleõhtut, sest see oli päris asi."

Teine märgiline nimi sellest ajast oli protometalbänd Sarcofagus, Soome esimesi heavy metal gruppe.

Raudsepal pole endal kunagi olnud soovi laval olla, sest ta elab end muusikas välja teistmoodi. "Muusika kuulamine võrdub minu jaoks muusika tegemisega. Muusikast lugemine võrdub omakorda muusika kuulamisega ja muusikast rääkimisest saad samasuguse emotsiooni kui muusika kuulamisel ja tegelemisel. Ma ei tee ise muusikat ka seepärast, et väga halba muusikat on minutagi maailmas väga palju."

Raadiomajja sattus Raudsepp õrnas eas noorte raadioreporterite kooli, mille ta ka lõpetas. "Tahtmine raadiot teha tuligi sellest koolist, kuigi reporteriks pole ma kunagi tahtnud saada," muheles raudsepp. "Minu sügav ja põhiline huvi oli ikkagi muusika mängimine raadios ja visalt ajasin oma väikest ja kõverat vagu, et seda ka saavutada, siis hakkasin ka oma isiklikku muusikavaru raadios kasutama."

Suur roll selles oli ka tuntud melomaanil ja sorava jutuga DJ Andres Jõesaarel, kes võttis Raudsepa enda punti.

Raudsepa postkasti potsatasid nii Ameerika piltidega rokižurnaal "Circus" kui ka Soome muusikaajaleht "Rumba". "Sarnaselt USA ajakirjaga "Circus", mille eest ma ei maksnud mitte midagi, hakkas mul ka "Rumba" tasuta käima. Vot see oli päris asi. Nüüd ilmub see ajaleht digitaalsel kujul."

Raudsepp meenutas, et nõukogude Eestis ei müüdud musta värvi riideid. "Täiesti lahendamata probleem olid musta värvi teksad ja neid sai küll sebitud mille iganes vastu," nentis Raudsepp. "Tegime diile Eestisse saabunud välismaiste bändide transameestega. Oma esimesed mustad teksad, mis nägid välja toona nagu luksusese, sain ma nii, et vastu andsin valget viina. Vodkaturism õitses sellisel moel ka."

Esimest korda kui Raudsepp Soome sattus, läks ta kohe raadiojaama Yleisradio vaatama, kuidas seal raadiot tehakse. "See oli perestroika ajal," nentis Raudsepp. "Ise organiseerisin selle mineku, väga huvitav oli. See ongi olnud ainuke kord, kus mul oli huvitav vaadata, kuidas raadiot tehakse, sest seda on kõrvalt tegelikult väga igav vaadata."

"Soome muusika ja muusikatööstus on väga palju eesti muusikuid ja muusikat mõjutanud, kujundanud ja voolinud. Nii mõneski vallas, näiteks soome popmuusika mõju on kaudselt tajutavam, kui me esmapilgul arvaksime," ütles Raudsepp.