Kui Kalju Kivi elab ja ravib tervist nüüd peamiselt maal, siis Signe elab linnas. "Dünaamika on, aga me oleme nii intensiivset paariselu elanud, nii et see on täitsa kosutav omaette elada ka vahepeal. Kui igatsus tuleb, siis on see 70 kilomeetrit nagu niuhti," sõnas Kalju. "Kalju läks pärast vähioperatsiooni pensionile, eelpensionile, mis võimaldas tal olla siin rahus, taastuda ja võtta vastu kogu aeg uusi ravikuure," selgitas Signe.

Kalju Kivi sai vähidiagnoosi rohkem kui 10 aastat tagasi. "Sel päeval, kui doktor Tamm mulle ütles, et 60 protsenti eesnäärmest on nüüd vähi poolt vallutatud, siirded on väljunud, siis ma noogutasin, ahah, et ma olen ka nüüd selle klubi liige. Iseenesest ma oma füüsilise ja vaimse külje poolest ei tundnud, et midagi oleks muutunud. Ainult see konstateering, et mul on vähk," meenutas Kalju.

Vähiuuringule saatis oma mehe peale Kalju lõputuid perearstil käike Signe. "Täna vist ei ole ühtegi 50-aastast meest, kes ise või kellele tema perearst ei teeks seda üht kõige olulisemat testi. Kalju läks haiglasse meie pulma-aastapäeval, 20. augustil," sõnas Signe.

Enne oppi tegi Kalju enda sõnul oma eluga rahu. "Ma tegin mingid sotid selgeks, et ma olen 62 aastat elanud, ma olen kõike kogenud, mida siin maa peal Eesti Vabariigis kogeda saab ja mul on lapselapsed. Kui niimoodi on see ring täis, siis on niimoodi ring täis," meenutas ta.

Dr Tamm garanteeris Kaljule viis aastat elada. Viiest aastast sai aga kuus ja siis juba seitsegi. Kui ühel hetkel tundus, et vähk ongi uinunud, pidid arstid siiski kolm aastat tagasi tõdema, et nii see pole. Kaljul tuli taas alustada intensiivset ravi.

"Kui keemiaravi kaks või kolm seanssi oli ära olnud, siis selgus, et see ei aita. Aga doktor käis välja, et meil on üks variant veel olemas, et selline uus ravi on, mida haigekassa veel esialgu ei korva. Kuidagi automaatselt mõtlesime, et okei, lähme selle peale. Siis tuli välja, et see on kaunis hinnaline ravim," rääkis Kalju.

Signe oli aga just saanud isalt kingituseks saadud metsa maha müüdud, millest saadud raha paigutati Kalju tervisesse. Ühe protseduuri hind ravimiga, mida tervisekassa ei rahastanud, maksis üle seitsme tuhande euro.

"Pikapeale selgus, et soovitatakse kuut protseduuri ja siis me väga pikalt mõeldes pöördusime tõesti fondi poole, raske südamega, sest need lood, kus väikesed lapsed, noored emad saavad selle kohutava diagnoosi, mis tänapäeval tundub nagu nakkushaigus, siis mõtled, et kas meil on õigust... Aga siis ma tundsin, et elu eest tasub alati võidelda. Seda Kalju on teinud," rääkis Signe.

Ravikuur on Kaljule olnud katsumuseks. "See reaktiivne isotoop lammutab inimest ka teatud mõttes. Mul oli päris raske ja mõtlesin, kas selline nüüd ongi see teekond, lõpu teekond. Aga nüüd on see periood möödas ja ma ei mõtle enam niimoodi. Lapsed on suured, igalühel on oma vahva töö. Lapselapsi on juba kaheksa tükki. Mida sa hing veel tahad?"

Palju võlgneb Kalju just oma abikaasale. "Ma võin täiesti ausalt öelda, et meie suhe on tegelikult tugevam. Sa peadki endale aru andma, et noorus on noorus, siis on kõik teed lahti ja siis sa teed ka lollusi, aga see on kuidagi mööduv ja midagi muud on palju tähtsam – et ta jääb minu kõrvale ja mina jään temaga. Me oleme siin maakodus nii mõnedki jutud selgeks rääkinud ja on kummaline, et see aeg on nii kiiresti läinud. See koosoldud aeg on ikkagi olnud väga tore," sõnas Signe.