"Ma olen Al Pacino tulihingeline fänn olnud terve elu, esimesest filmist saadik, kui ma teda Nõmmel vanas kinos Võit nägin. Film oli "Bobby Deerfield" (1977), mida küll kriitikud vihkasid, aga ta ise siiski soojalt meenutab seda siin raamatus," sõnas Pärn-Valdoja.

Al Pacinoga on Pärn-Valdoja ka isiklikult tutvunud, kui ühe Pacino Londonis toimunud vestlusõhtu raames õnnestus naisel temaga pildile saada. "See kohtumine oli tõesti väga lühike, aga mõlemad, olin seal tütrega koos, saime öelda, kui väga me tema loomingut armastame ja austame. Siis ta võttis meilt mõlemalt käest kinni ja ütles: "You are such sweethearts." Me tulime sealt toast välja ja muidugi ma hakkasin kohe nutma," muljetas Pärn-Valdoja.

Raamatus puudutab Pacino Pärn-Valdoja sõnul ka enda (kuri)kuulsust näitlejana, kellega on keeruline koostööd teha. Pacino sellest aru aga ei ole saanud. "Tema meelest on raske näitleja see, kes on tohutult pirtsakas, tahab suurema treilerit vms. Aga tema puhul on see, et ta on perfektsionist, ta tahab, et film ja tema roll oleks nii hea kui võimalik. Ta laseb stsenaariumit ümber kirjutada ja ma saan täitsa aru, miks igale režissöörile selline asi ei meeldi," rääkis Pärn-Valdoja ja lisas, et Al Pacino on alati ka suur töönarkomaan olnud.

Raamatu pealkiri "Sonny Boy" tuleneb sellest, et nii kutsus Al Pacinot tema ema. "Ta väga toredasti kirjeldab ka oma lapsepõlve. Ta ema suri väga noorelt, tal oli vaimse tervisega probleeme. Terve elu ta tunneb, et tal jäi emale võlg tasumata. See tuleb loost väga hästi välja, et ta oleks tahtnud nüüd, kus tal on need võimalused, oma emale pakkuda seda elu, mida ta oleks väärt olnud," rääkis Pärn-Valdoja.

"Ta ütleb, et mida vanemaks ta saab, seda rohkem teda tegelikult liigutab see, et ta töö inimestele korda läheb," sõnas ta.