Filmitegija Artur Talvik: 1990-ndatel laoti lääneliku Eesti filmi vundament
Filmitegija Artur Talvik rääkis 1990-ndatele pühendatud Vikerraadio saates "Läks aga läände" oma elukoolist filmi "Tallinn pimeduses" tegemise ajal. Tema sõnul laoti 1990. aastatel Eesti filmile vundament läbi selle, et Eesti film lasti täiesti põhja ja ta sai siis uuesti fööniksina tuhast tõusta.
"Olin kaks kuud töötanud Kuku raadios, näitlejatöö olin selleks ajaks juba lõpetanud, kui ühel päeval tuli Peeter Urbla mulle tänaval vastu ja rääkis, et tal tuleb soomlastega koos üks film, äkki ma tahaks tulla režissööri esimeseks assistendiks, kuna ma tunnen oma näitlejatausta tõttu kõiki Eesti näitlejaid ja oli vaja näitlejaid otsida," meenutas lavastaja, produtsent, näitleja ja poliitik Artur Talvik, kuidas tema 1980. aastate lõpus filmimaailma astus.
Talvik oligi nõus ning koos hakati tegema filmi "Tallinn pimeduses". "See on väga punk film, mis levis väga hästi mööda maailma, Jaapanis ja New Yorgis ning veel mujal imekohtades."
Peaaegu kõik näitlejad filmis olid Eesti näitlejad, kõik võtted toimusid Eestis ning ka filmi teema oli Eesti-keskne, ainult režissöör, stsenarist ja muusika autor olid mujalt.
Talviku sõnul oli see aeg, mil noored režissöörid hakkasid oma firmasid tegema, Urbla tegi Exitfilmi, oli Faama Film, mille üks tegijatest oli Ivo Feldi isa. "Kes olid Tallinnfilmiga kokkupuutes, said aru, et nüüd hakkab see aeg ilmselt läbi saama ja jõuab kätte läänelik filmitootmine, mis tähendas eraldi tootmisfirmasid ja kogu süsteem muutus."
Allfilm loodi 1996. aastal "Tuumik sai kokku just "Tallinn pimeduses" filmi peal, see oli lääneliku filmitegemise elukool," meenutas Talvik.
Alguses ei saanud Talvik hästi aru, miks enamik välismaiseid režissööri assistente on sõjaväelise taustaga. "Aga võttepaiga kõige suurem probleem ongi ju logistika ja korra jälgimine. Assistendid olidki nagu seersandid."
Talvik meenutas, et "Tallinn pimeduses" režissöör Ilkka Järvela oli väga nõudlik ja tahtis, et maffiapealik näeks täpselt Gorbatšovi moodi välja.
"Eero Spriit oli tol hetkel kõige sarnasem, aga tema ei sobinud. Siis ütles Ilkka mulle, et sõidad homme Moskvasse ja tood mulle sealt Gorbatšovi. Tol ajal õppisin ära ka selle, et filminduses ei ole olemas sõna "ei". Mõte pidi minema kohe sellele, kuidas saab, muidu raiskad lihtsalt aega."
Moskvasse jõudes helistas Talvik paarile tuttavale ja üks sõber soovitas teisikute agentuuri, kust saab kõike, Michael Jacksonist Madonnani.
"Läksin agentuuri, aga raha mulle kaasa ei antud ja see maksis ikka kõvasti. Sealt öeldi mulle, et üks jumala hea Gorbatšov on elektritehnik Moskva lähistelt. Küsisin, palju maksab ja sealt tuli üks õudne kirves. Tütarlaps läks korraks teise tuppa, aga selle mehe ankeet oli juba välja võetud ja jätsin sealt mehe telefoninumbri meelde. Helistasin talle otse ja ta oligi täpselt nagu Gorbatšov, tõime ta siis Eestisse. Ta oli õppinud Gorbatšovi kõnesid esitama, aga näidelda ta ei osanud."
Kuna ta ikkagi hakkama ei saanud, pidi Talvik toona karmima tinapanemise elu elava Enn Klooreni kuskilt üles leidma. "Õnneks suutis ta kaks kuud kaine olla ja Enn tegi seal suurepärase rolli. Eelviimasel päeval läks kork pealt ära."
Rein Kotov süstis Talvikusse julgust teha filmi režissöörina ja sündisidki kolm dokumentaalfilmi, millest esimene oli metalliärist. "Filmi tegemise protsess oli ikka väga hirmuäratav," meenutas Talvik.
Talviku sõnul laoti 1990. aastatel Eesti filmile vundament läbi selle, et Eesti film lasti täiesti põhja ja ta sai siis tõusta fööniksina tuhast.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Läks aga Läände", intervjueeris Mart Mardisalu