Hamburgeri Eestisse tooja Jaan Luks: kvaliteedi peale mõtelda ei saanud
Nehatu burgeriketi omanik ja kohaliku burgeri väljamõtleja Jaan Luks meenutas Vikerraadio uues 1990ndatele pühendatud saates "Läks aga läände", millistes oludes suurt lääne maamärki, hamburgerit, Eesti turule toodi.
Peterburi maantee ja Laagna tee ristil asus kunagi esimene Nehatu burgeriputka, mis kujutas endast esialgu lihtsat ehitussoojakut. "Seal ei olnud elektrit ega mitte midagi, aga ööpäevaringselt hakkasime pihta. Olid olemas petrooleumilambid, mitu tükki nii sees kui väljas, mille valgel sai teha neid asju, mida oli võimalik teha. Õues tegime näiteks šašlõkki, burger tuli natuke hiljem," rääkis Luks.
Tõuge burgereid teha saadi pärast Moskvas avatud McDonaldsi külastamist. "Me saime aru, et selline šašlõki sussitamine, põlveotsas selliste toiduainete pakkumine pikalt ei vea välja, peaks olema mingisugune toode."
Esimest külma hamburgerit pakuti Luksi sõnul 1989. aasta Rocksummeril. "See mass oli nii suur. Seal ei olnud võimalust kasutada mikrolaineahjusid, mistõttu see läkski kõik külmalt. Hapukoore-majoneesi kaste, kuhu oli kõvasti pandud tomatipastat. Kui sa seda palju sõid, siis see tomatikaste hakkas su sees parajalt ka käärima. Maitseelamust kui sellist ei olnud," muigas Luks. Sellegipoolest müüdi tema sõnul kolme päevaga umbes 22 000 külma burgerit.
Nehatu burgeriretsept sündis Luksi sõnul kuidagi iseenesest. "Sellised loogilised toiduained, nagu hapukoor ja majonees, sinna sai pressitud ka küüslauku, mis andis seda mõnusust ja alguses panime vist natuke adžikat ka," kirjeldas Luks, kuidas valmis Nehatu roosakas hamburgerikaste.
Burgerisai pandi lahtilõigatult koos juba paberiga mikrolaineahju, lasti soojaks, mille järel hakati sisu laduma. Ladumine käis käes: saia vahele pihv, salatilehega ei peenutsetud, vaid pandi kodukootud kapsa-porgandi salatit, millele läks viimaks peale pudeliga lörts kastet. "Mõni väga janune ja näljane klient siis tahtis lisakastet saada. Kuigi ta nägu ja riided võisid juba näha väga jubedad välja, siis kliendi soov on teenindajale seadus," muheles Luks.
Turuliidrina Eestis Luks suurte välismaa kettide tulekut ei kartnud. "Ma sain aru, et see on areneva elu loomulik osa ja tuleb lihtsalt nende asjadega kaasa minna, tuleb kahjuks või õnneks hakata raha kulutama ka reklaamile. Algusaastad kuni Eesti kroonini oli inflatsioon alguses päris galopeeriv. Ainuke hinnapoliitika teema oli, et millal ja kui palju tõsta hinda. Selle juures oluliselt kvaliteedi peale mõtelda justkui ei saanud, sest elu läks nõnda eest ära, et sa pidid ka hinda jälgima."
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Läks aga läände", intervjueeris Mart Mardisalu