Etnoloog: 90ndad olid ka toidukultuuris kohanemise ja avastuste aeg
Suve neljapäevadel läheb Mart Mardisalu tagasi 1990. aastate Eestisse. Esimeses "Läks aga läände" jaos oli fookus üleminekuaja toidul. Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Anu Kannike rääkis missugust kohanemist nõudsid eestlastelt tohutul hulgal läänest tulnud uued toidud ja maitsed.
Üleminekuaeg Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi vahel andis tugevalt tunda toidusfääris. "See kohanemisaeg oli võrdlemisi pikk, sest toidukriis võttis hoogu juba 80ndate lõpus. Tegelikult üheks käivitajaks oli Gorbatšovi viinavastane võitlus, mis kaasmõjuna viis lettidelt suhkru. Juba 1988 oldi Eestis sunnitud kehtestama suhkrutalongid," rääkis Kannike. Olukord halvenes järjest ning kriisi põhi jõudis kätte 1991–1992 enne 20. juuni rahareformi.
Kannikese sõnul tuli kasutusele võtta need meetodid ja võtted, mida eestlased olid kasutanud ka varasemates kriisides. See kujutas enda põllulappidel, kas maal või linnas ise toidu kasvatamist. Kasvatati juur- ja köögivilja, tavaline oli võtta ka mullikas kasvatamiseks, tehti ka lisatöid. Inflatsioon oli nii karm, et palgast ei olnud võimalik ära elada.
Valitses ka mitmete toiduainete defitsiit, mistõttu lepiti erisuguste aseainetega. "Juba kümneid aastaid varem oli suhkrut tehtud suhkrupeedist. Hakkasid ilmuma ajalehtedes kuulutused ja õpetused, kuidas keeta suhkrupeedi siirupit, kuidas kartulist siirupit keeta, alkohol asendati puskariga, oakohvi asemele hakati tegema jälle kodusel viisil viljakohvi," kirjeldas Kannike.
Uued toidud ja maitsed
Peale 1992. aasta rahareformi hakkas Eestisse kokku tulvama aga kõiksugu seninägematuid toiduaineid ja maitseid, mida kõike tuli asuda usinalt proovima. "See oli suure õhina aeg, kaupa oli palju, aga raha suhteliselt vähe. See õhin tähendas, et tuli ka harjuda. Algul Saksamaalt toodud rohkete säilitusainetega keeksid olid pidulaual kesksel kohal, siis alles natukene hiljem hakati mõtlema, et see ei ole kuigi maitsev, kuigi tervislik, aga see, et ma saan seda endale lubada, oli juba omaette saavutus," selgitas Kannike.
Lisaks ei visatud ära välismaa pakendeid, mis said omaette staatuse sümboliks. "Õllepurke sätiti pidulikult puhvetikappi, ka kohvipakk pandi nähtavale kohale, kui külalised tulid, et näidata, et meil on ikka paremat kraami. Nõnda ta oli."
Eestisse jõudsid ka kõik erinevad uued toidukohad: pitsabaarid, burgerikioskid, bistrood, restoranid. Toiduainete puudusel sai näiteks pitsast, vähemalt Eesti kodudes, huvitav hübriidvorm. "Tuntud kokaraamatute autor Peeter Kard soovitas Maalehes, et kui ei ole koostisosasid, siis tehke pitsapõhi ühest kolmandikust munast, odrajahust ja searasvast. Sinna peale saab lõigata näiteks verikäkki või ka peekonit. Sellised hübriidsed vormid tekkisid, et idee oli pitsa või hamburger, aga see võttis meie väga eripärase vormi ja maitse," rääkis Kannike.
Lisaks toidule jõudis Eestisse lääne joogivalik. Tohutud valikud karastusjooke, õlut, purgis gin ja toonik ehk longerot. "Inimesed valisid ka jooke mitte üksnes maitse, vaid ka hinna järgi. 90ndate alguses üks väga odav ja levinud jook oli ju Mehukatti siirupi ja Royali piirituse segu, mis toonaste tudengite hulgas oli hästi levinud. Ja eks joodi ka vana head viina, sest uued joogid olid kallid, neid võeti mõnel erilisel puhul," rääkis Kannike, kuid nentis, et joogikultuur oli aga endiselt nõukogulik. "Joodi palju ja joodi selleks, et purju jääda."
Restoranid ja eksootika
Korralik restoranimaastik sai välja kujuneda aga alles siis, kui elatustase oli natuke parem. "90ndate teine pool, mil oli majandustõus, on tegelikult see aeg, kus hakatakse käima restoranis regulaarselt ja laieneb ka nomenklatuur. Siis muutub normaalseks, et sa lähed juubelit pidama restorani," sõnas ajaloolane.
Koos gurmeerestoranidega jõudsid Eestisse ka eri rahvusrestoranid. "See on väga huvitav fenomen. Tallinnas näiteks üks varasemaid oli raekoja platsil Maharadža, mis on väga kaua vastu pidanud. Mäletan ka ise esimest käiku, see vürtside palett oli väga huvitav, aga samas ka väga harjumatu."
Inimesed hakkasid ka kodudes eksootilisemaid toite valmistama, mis võis aga peresiseselt hoopiski pingeid tekitada. "Näiteks vanaema sünnipäeval vanaema ei söönud ühtegi pala sellest toidust või siis väga konservatiivse maitsega mees, kes oli 30-50 aastat söönud täpselt seda sama kartulit ja kastet ja siis tuleb mingisugune paella, mingisugune vokk. See tekitas ka natuke pingeid tegelikult koduses sfääris," märkis Kannike.
90ndad olid Kannikese sõnul ka toidukultuuri mõttes otsingute, kohanemise ja avastuste aeg. "See toidukultuur peegeldab ka niisugust kiirenemist, kiirenes elutempo, meie ellu tulid kiirtoidud. Tuli ka see, et inimesed üha vähem sõid ühe perena kindlatel aegadel laua ümber koos. Tuli n-ö killustumine, et ma haaran nurgast hamburgeri, teen südaööni tööd, siis käin bensujaamast läbi, võtan midagi. Tuli ka selline elustiili muutus tegelikult," tunnistas ta.
Saatesari" Läks aga Läände" on Vikerraadio eetris neljapäeviti kell 14.05.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Läks aga läände," intervjueeris Mart Mardisalu