Tiit Tuumalu: 1990. aastate Eesti film käis absoluutses mudamülkas ära
Filmikriitik ja ajakirjanik Tiit Tuumalu nentis saates "Läks aga läände", et Eesti film käis suure rahapuuduse tõttu 1990. aastatel absoluutses põhjas ära.
Tuumalu märkis, et 90-ndate Eesti filmielust rääkides ei saa üle ega ümber Mati Parkjast ehk kino-Matist. "Kino-Mati oli legendaarne Lõuna-Eesti rändkino mehaanik. Ta müüs oma elu jooksul viis miljonit kinopiletit ja näitas 12 100 filmi. Selle 90-ndate filmielu võttis minu jaoks kõige paremini kokku seesama Mati, kes ütles mulle, et see on üks väegade sitt aeg," meenutas ta.
1996. aastal käis Tuumalu koos Parkjaga Valgamaal kinoringil. "See oli üks tema viimaseid kinoringe. Ta näitas oma filme lastaedades ja koolides, aga ka kinopunktides. Kinopunktides filmi näitamist oli üsna kurb vaadata. Mati pühendumus oli fantastiline, aga häda oli selles, et vaatajaid ei olnud enam. Inimestel oli raha otsa saanud. Ta võitles ajaga, mis ei toetanud tegelikult filmi näitamist," nentis Tuumalu.
Ta tõi välja, et 1990. aastal oli Eestis üle 600 kinopunkti. 1999. aastaks oli neid alles 74. "Ja kui sel samal 90. aastal oli Eestis kinos 12 miljonit kinokülastust, siis 99. aastaks oli sellest järele jäänud 800 000. See tähendab, et kui üks inimene käis 90. aastal kinos 12 korda, siis 99. aastaks oli sellest järele jäänud 0,6. See oli määratu katastroof ja kukkumine."
Üheks põhjuseks, miks inimesed enam nii palju kinno ei jõudnud, oli kodumaiste täispikkade mängufilmide vähesus. "1995. aastal oli üks täispikk mängufilm, 1996 ümmargune null, 1997 üks pikk mängufilm. Loomulikult, sul ei saagi sellise kodumaiste filmide koguse juures mingisugust vaatajamelu olla. Inimesed tahavad eelkõige kodumaist filmi ja Hollywoodi," selgitas Tuumalu, kelle hinnangul ei saanud ükski teine kultuurivaldkond toona niimoodi niimoodi rappida, nagu sai film.
Põhjus peitus selles, et Nõukogude ajal saadi filmide tegemiseks raha Moskvast. Kui Eesti taasiseseisvus, kadus kogu sealt tulnud raha. "Tallinnfilm oli otseselt subsideeritud Moskvast ja see oli ju tohutu tootmiskompleks. Kõik valmis Tallinnfilmi märgi all, seal olid sajad inimesed tööl: film on ju suur valdkond, ei ole ainult režissöör, stsenarist ja produtsent. Toodeti kroonikafilme, dokumentaalfilme, nukufilme, joonisfilme. Kui see süsteem ühel hetkel kokku varises, Moskvast ei tulnud enam midagi, siis ei tõtanud oma abikätt ulatama ka Eesti riik, vaid film jäi kuue tuule kätte lohisema," kirjeldas Tuumalu.
"On hea lause, et Eesti riik suhtles kinodega ainult maksuameti kaudu, see tähendab, et korjas makse. Aga kinod ise kiratsesid, need privatiseeriti, kinohooned müüdi maha ja asemele tehti kasiinod, ööklubid, mis iganes. Keegi ei mõelnud tehnika uuendamisele. Tulemus oligi see, nagu kino-Mati ütles, et see on väegade sitt aeg filmitegijale ja ilmselt ka näitajale," tõdes Tuumalu.
Kuigi kinovõrk langes kokku, ei jäänud eestlastel filmid vaatamata. "See oli ju aeg, mil maailm avanes. Tulid satelliit-televisiooni kanalid, tekkisid videolaenutused – neid oli ju tohutult, kui sellele mõtleme – ja tulid ka ametlikud Hollywoodi filmid. Neid hakati näitama kinodes, mida oli imevähe järele jäänud. Tallinnas oli 90-ndate lõpus kolm kino: Kosmos, Sõprus ja Kinomaja. Eks inimesed käisidki Hollywoodi filme vaatamas, Eesti filme ei olnud."
Tuumalu täpsustas, et filmide rahastamine ei ole kunagi otseselt katkenud, vaid küsimus on selles, kui palju riik on raha andnud. "90-ndate keskpaik oli siin ikka väga vilets aeg, aga oli tegijaid, kes suutsid oma raha välja võidelda. Ja ei saa öelda, et mõned filmid, mis toona valmisid, ei oleks olnud head filmid," rõhutas ta ning tõi välja filmid nagu "In Paradisium", "Need vanad armastuskirjad", "Kapsapea", "Minu Leninid" ja "Georgica".
Tuumalu hinnangul käis 90-ndate Eesti film absoluutses mudamülkas ära. "Selleks, et uuesti alata, tuleb põhjas ära käia," usub ta. "Me ujusime sealt välja ja see, kuhu me oleme ju tegelikult jõudnud ja mille juured olid 90-ndates, kasvõi filmihariduse näol, on ikkagi täna nähtavad. Mis ei tapa, teeb tugevamaks," rõhutas ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Läks aga läände", saatejuht Mart Mardisalu