Moekunstnik Kai Saar: inimesed olid 90-ndate alguses väga tagasihoidlikud
Moekunstnik Kai Saar meenutas 90-ndatele pühendatud Vikerraadio saates "Läks aga läände" üleminekuperioodi moemaailmas ning seda, kuidas esimestel presidendi vastuvõttudel ei julgenud inimesed veel säravaid ja tähelepanuväärseid lahendusi kanda.
Tallinna Moemaja ja üleminekuperiood
Kai Saar oli enda sõnul 90-ndatel Tallinna Moemaja üks viimaseid vana põlvkonna kunstnikke. "Tallinna Moemaja oli tõesti Eesti moeajaloos üks väga tähendusväärne ja imeline maja, kus omal ajal töötas üle kümne diplomeeritud kunstniku, kus me tegime prototüüpe Nõukogude Liidu erinevatele õmblusvabrikutele," meenutas Saar ja lisas, et üks kleit läks lausa 13 õmblusvabrikus töösse.
Kaks korda aastas toimusid ka moedemonstratsioonid, kus moekunstnikel oli vabadus enda fantaasial lennata lasta. "Põhiliselt käis töö iga kuu selliste mudelite valmistamisega ja 90-ndatel kui Nõukogude Liit lagunes, siis kõik need suhted teiste vabariikide õmblusvabrikutega katkesid ja kunstniku töö kaotas oma sellise tähenduse nagu ta enne oli," sõnas Saar.
1994. aastal Tallinna Moemaja erastati ning alles jäid vaid mõned kunstnikud. Ka Saar vaatas 1997. aastal, et tegu pole enam sama moemajaga, mis varem ning lahkus, et avada oma ateljee. "Tol ajal üldse paljud kunstnikud, kel oli pealehakkamist ja riskivalmidust, tegid endale väiksed ateljeed või firmad. Näiteks üks tublimaid oli Ivo Nikkolo, kes tegi oma brändi," rääkis moekunstnik.
Saare sõnul oli ka moevaldkonnas üleminekuperiood keeruline. "See süsteem, mis oli enne, lagunes, uut ei olnud. Ka näiteks üks populaarsemaid ajakirju Siluett lõpetas 92. aastal ilmumise, sest ei olnud enam võimalust sellist žurnaali välja anda. Tekkisid muidugi ka uued: Stiil ja teised moežurnaalid. See oli kõik selline ümberorienteerumine."
Mood kui ajastu peegel
Kui 80-ndad kujutasid moeajaloos endast mängu suurte materjalide ja vormidega, ülepaisutatusega, siis 90-ndatel tekkis sellele vastukaal. "Enam suuremaid ja lollemaid asju ei osatud teha ja tekkis selline new age liikumine, kus puhastati ennast. Minimalism tuli jälle moodi," sõnas Saar.
Suurim elamus vabanemise järgselt oli Saare sõnul tema jaoks võimalus 1994. aastal minna Euroopa moepealinna Pariisi. Seejuures välditi napilt Estonia katastroofi. "Me pidime õhtul minema Estonia laevaga läbi Stockholmi Pariisi, aga Kaire Tali oli selline huvitav kunstnik, kes ütles, et me ei lähe läbi Stockholmi, vaid lähme Travemünde kaudu. Hommikul istusime tormise merega Palanga Queenile ja olime esimest korda teisel päeval Pariisis," meenutas Saar.
Presidendi vastuvõtud
Iseseisvumise järel oli Saare sõnul Eestis raskusi materjalide tarnijate leidmisega. "Vahendajaid oli vähe, aga kuskil 90-ndate keskel tekkisid vahendajad. Näiteks sai tõesti tellida 90-ndatel juba Prantsuse solstisspitsi, mida läks juba vaja, kui olid Eesti Vabariigi 24. veebruari vastuvõtud."
Saare sõnul oli vastuvõtte, mil üheaegselt kandis tema loomingut üle kümne daami, nende hulgas presidendiprouad Meri ja Rüütel. "Tol ajal oli üldse nii, 90-ndate alguses, mil presidendi vastuvõtud tulid, et inimesed olid väga tagasihoidlikud. Tean ainult üht naist, kes tahtis kohe punast saada, see oli Diana Lorents, kes kandis punase kleidi välja. Aga paljud olid väga tagasihoidlikud ja ka ajakirjandus oli armutu kritiseerima ja inimesed olid sellepärast ka vahel kõhklevad ja tähelepanuväärset kleiti võib-olla ei tahetud," arutles moelooja.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Läks aga läände", intervjueeris Mart Mardisalu