Äsja 75. sünnipäeva tähistanud Vseviov on rikas vanaisa. "Kuna me ei ole abikaasaga esimest korda abielus, ja tal on kaks last, mul on kolm last, siis lapselapsi on nüüdseks kümme," selgitas Vseviov.

Vahepeal ka üksikisaks jäänud Vseviov leidis, et vanaisa ja isa ametite vastutuskoorem on väga erinev. "Vanaisana leiad ikka mõne põhjuse, miks sa täna ei saa lapsi hoida, aga isana on tunduvalt keerulisem. Siis tuleb leida endale asetäitja," rääkis Vseviov.

Mehena vananedes Vseviov end ümber mõtestama pole pidanud ja tõdes, et ei oska ennast sellise pilguga vaadata. "On seisundid, mis on sulle iseenesest antud. Ma ei heida hommikul pilku peeglisse selle mõttega, et mulle vaatab sealt vastu just mees. Jah, ma näen seal iseennast, kõikide puuduste ja voorustega, märkan, et juukseid on vähemaks jäänud, aga see mehelikkuse aspekt on nagu on," selgitas Vseviov ning lisas, et teismeeas võis ta peegli ees ka lootusrikkalt oma muskleid uurida.

Vseviov toonitas, et nii mehelikkus kui naiselikkus on ajas palju muutunud. "Absolutismi ajastul kirjutas üks prantsuse autor, et mehe ideaal pole mitte Herakles vaid Adonis. Ja mitte lihtsalt Adonis vaid toasussides Adonis. Mitte selline mehelik mees. Miks? Sellepärast, et see ühiskonna kiht ju tööd ei tee," rääkis ta.

"Teistpidi, vahetult pärast oktoobripöörete, 1917, kas me sealt naiselikkust leiame? Pikalt ei leia. Klassikalist naiselikkust. Naine on tugev, naine on traktorist. Naise juures polnud midagi sellist, mida võiksime tänapäevase arusaama järgi naiselikkuseks, sest see polnud hinnas. Hinnas oli see, kuidas ta jaksas tööd rabada. Erinevad ajajärgud esitavad täiesti erinevaid nõudmisi või arusaamu sellest, mis on mehelikkus või naiselikkus," tõdes Vseviov.

Enda nahal pole Vseviov elujooksul mehelikkuse nõudmisi tundnud. "Ma olen ise neid eesmärke endale teatud valikuid tehes püstitanud. Kui olin teismeline, siis tegelesin maadlusega. Tol ajal veel naised ei maadelnud, nii et see oli puhtalt mehelik ajaveetmisviis," meenutas Vseviov, kes oli noorteklassis päris kõva tegija, aga puudu jäi võitlejahingest, mida ta nii oluliseks ei pidanud.

"Võit ei ole olnud minu jaoks eesmärk omaette. Olla edukas maadleja ilma, et sa mõtleks, et sa pead tingimata oma vastasest jagu saama, on suhteliselt lootusetu ettevõtmine," sõnas ta, lisades, et mehelikkused ja naiselikkused muutuvad sellises olukorras teisejärguliseks.

Tänapäevase mehelikkuse juures valmistavad Vseviovile kõige rohkem muret kõrged koduvägivalla näitajad. "Perevägivalla näited on hirmuäratavad. Midagi pole parata, vägivallatsejad on valdavalt mehed. Ja need arvud on hirmuäratavad. Ja ma pean silmas ainult neid numbreid, mis jõuavad politsei aruannetesse. Me ei tea, mis tegelikult toimub. Seda võiks nimetada ikkagi äärmuslikult patriarhaalseks ühiskonnaks, kui üks inimene ei suuda küsimusi lahendada mitte mingil viisil kui võttes abiks oma füüsilise jõu ja selle eelise, mis talle on antud," rääkis Vseviov.

"Samas muid arenguid vaadates, televiisori ees Eurovisiooni nautides, siis näeme kaugeltki mitte klassikalisi mehelikke tüüpe, inimesi, kellel on hoopis muud probleemid oma soolise identiteediga. Siis võime teha muid järeldusi. Me ei saa öelda, et see pilt, mida ekraanil nägime, on väga patriarhaalne," nentis ta.

Riietab Vseviov end ise. "Suhe riietega on väga lihtne. Kui midagi on auguliseks muutunud, siis lähen lihtsalt poodi ja reeglina ei kulu mul eriti palju kauem kui kümme minutit, kuni olen enesele midagi ostnud. Mõnikord see ka ei õnnestu. Vahetevahel kingitakse tähtpäeva puhul mõni kampsun, seda ikka juhtub," selgitas Vseviov.

"Kui ma märkan, et lõhnaõli on otsa saamas, mida ma vahetevahel kasutan, siis ma vihjan lastele, et kolme kuu pärast tuleb teie isal sünnipäev, kui teil on muret, mida talle kinkida, siis võite valiku teha sellest nomenklatuurist," naeris Vseviov.

Pintsakuid Vseviov ei salli, lipse on tal heal juhul üks ja lipsu sõlme ta siduda ei oska. "Mul on kolm pintsakut. Kutsuti suvel ühte pulma, siis tuli osta üks pintsak, ühe kohta küsib abikaasa, et kas poleks aeg see välja vahetada, aga ma ei näe mingit põhjust, sest kui kannad seda nii harva kui mina seda teen, siis see ei kulu ka. Ja midagi pole parata, vahepeal kutsutakse mõnele üritusele, mis eeldab tumedat ülikonda, nii et mul on ka üks tume pintsak," andis Vseviov ülevaate enda garderoobist.

"Midagi pole parata, viimasel ajal tuleb aina sagedamini käia matustel. Noh, ei lähe sinna teksapükstes. Küsimus pole ju nendes rõivastes, mida sina kannad. See on märgisüsteem, millega sa väljendad suhtumist sellesse sündmusesse, ka sellesse inimesse ja seega tuleb see valik teha," tõdes ta.

Kui väljapeetud üritustel on kõik inimesed ülikondades ja smokingutes, võib Vseviovi sõnul rahva seas näha ikkagi ühte inimest vanades katkistes teksapükstes ringi siblimas. "See on fotograaf. Inimene, kes asetab ennast kaamera taha ja kujutab alateadlikult ette, et ta ei viibi üritusel," muigas Vseviov.

"Riiete teema on mulle huvi pakkuv, mitte seetõttu, mis on minu garderoobis, vaid riietega me ju signaliseerime. Ega asjata teksad ei tule Ameerikast 19. sajandi lõpus, asjata ei kanta absolutismi ajastu Prantsusmaal tohutuid krinoliinseelikuid, asjata ei ole roomlased toogades, milles tööd teha ju ei saa. Riietustel on oma signaalid, mis annavad arusaama ajastust, mentaliteedist. Ka soengud. Kõik on märgid omas ajas," selgitas Vseviov.