"Reeglina on teistele halvasti ütlemine või kirjutamine kirjutaja enesekompensatsioon, see kõik tuleb ju kirjutajast endast, siin ei ole objekt isegi oluline. See on midagi, millega inimene kompenseerib midagi, millest tal on puudu," selgitas ajaloolane ja õppejõud David Vseviov.

Vseviovi sõnul on ta ka ise vihakirjadega kokku puutunud. "Vanasti mulle meeldis nendele kurjadele kirjutajatele vastu kirjutada ja paluda kokkusaamist, aga tavaliselt pärast sellist pöördumist enam mingit uut kirja ei tulnud. Kui sa ise ei kujuta ennast ette midagi taolist tegemas, siis sa ei oska ka seletada, miks keegi peab seda vajalikuks."

"Oleks ju tore selle inimesega kokku saada ja koos analüüsida ning siis ehk ka vajalikke parandusi ja muudatusi teha, aga vahel on need etteheited sellised, et sa ei saagi midagi parandada. Kui keegi leiab, et su kasv pole selline, milline võiks olla või su rahvus pole õige või sa võiksid olla ilusam, kui sa tegelikult oled, siis sinna ei saa ma ju midagi parata."

Kampaania korras ei saa ka nende inimestega võidelda, siin jääb Vseviovi sõnul üle ainult üks ühele lähenemine, sest teist varianti ju ei ole. "Kõik me oleme kokku puutunud pahatujulise inimesega, kampaania korraldamine ju ei aita, jääb üle talle naeratada ja püüda olla sõbralikum, mina teist retsepti ei näe."

Vseviov arutles, miks 20 aastat tagasi oli sellist vihkamist vähem. "Esiteks, võimalusi ei olnud. Inimene pole ju muutunud, kas see viha oli kusagil peidus, kas võimalused viha anonüümselt välja öelda on kuidagi avanud selle Pandora laeka, mis paljude sees meie seast on olemas olnud. Oleme äkki muutunud tigedamaks või on sotsiaalmeedia selles süüdi. Inimesele tundub, et ega ta ju üksinda ei vihka, selliseid inimesi on palju rohkem. Kui oled veel kuskil grupikeses, siis ju teisi ei näe ega kuule ja tundubki, et kõik me oleme ühte meelt. Ma ei tea, mis nauding see on öelda kellelegi halvasti."

Mitmete kommentaatorite hulgas on Vseviovi sõnul viimasel ajal levinud arusaam "Mina tean!". "Ma juba ammu ei häbene oma tudengitele öelda, et ma ei tea, mul ei ole sellele küsimusele vastust, aga mõtleme koos," lisas Vseviov.

"Kui ma kuulen raadios rääkimas inimest, kes nelikümmend minutit räägib sellest, kuidas kõik on valesti, siis kui inimene teab, kuidas teha kõike õigesti, siis tema koht on riigi eesotsas. Mina valiksin selle inimese kindlasti presidendiks või peaministris," muheles Vseviov.