Aprilli viimasel pühapäeval tähistatakse rahvusvahelist päästekoerte päeva. Eestis on kokku 15 otsingukoera tiimi.

"Kõige parem koer on julge, mänguhimuline ja soovib oma koerajuhiga koostööd teha. Ka mõni ilma tõuta koer teeb väga imelist tööd. Kõige rohkem seab piire koera suurus ja töö omadused, mis koerale looduse poolt kaasa on antud," selgitas vabatahtlik koerajuht Monika Rusing.

Rusingu sõnul võivad ka taksid olla otsingukoerad. "Kui on varing ja väikesest august on vaja sisse pugeda, et lähemale jõuda, võib taks olla väga sobilik."

Vabatahtlikul koerajuhil Marelle Kurvitsal on kaks koera. Kaheksa-aastast Leonat on kutsikast saadik otsingukoeraks koolitatud ning Choko sai hiljuti atesteeringu, et otsingutes kaasa lüüa.

"Kutsika ettevalmistus käib läbi mängu ja enesekindluse kasvatamise. Pääste ongi üles ehitatud sellele, et otsingukoer otsib lõhna, mida ta ei näe ja tahab lõhna juurde minna, sest inimesega, kes teda treenib, on koeral tore koos aega veeta. Sunni või käsuga koera treenida ei saa. See on koolitamise võtmepunkt," ütles Rusing.

Otsingutel ei anta koerale konkreetset lõhna kätte. "Koer otsib kõiki elusa inimese lõhnu, keda ta ei näe. Kui me lähme metsa kedagi otsima, leiab otsingukoer ka seenelised üles. Siis ütleme koerale, et see pole see inimene ja otsime koos edasi," lisas Rusing.

Rusingu sõnul õpetavad koerajuhid otsingukoeri leidma ainult elusat inimest, aga koerad on oma loomult väga uudishimulikud. "Koerajuhi roll ongi märgata, et koeral on huvipakkuv lõhn, aga ta käitub kuidagi teisiti, nii et koer ikkagi leiab ka selle kadunud inimese üles, kes pole enam elus."

"Enamasti on need alad, kust inimest peab otsima, väga suured ja jagatakse lõikudeks, kust hakatakse otsima. Otsivad ka droonid, ATV-d, tehakse inimkette. Kui koer inimese leiab, teatab ta koerajuhile sellest haukudes ja minust eemaldudes. Ta hakkab selle inimese peale haukuma, kelle ta leiab, sest ta arvab, et selle inimese käes on tema lemmikmänguasi, just nagu me trennides õpetame. Haugub seni, kuni koerjuht kohale jõuab," ütles Kurvits.

Otsingukoer ei tohi teiste loomade jälgi üles võtta, koolituse käigus seda otseselt keelatakse. "Saksa lambakoertega ei ole see nii raske, kui näiteks jahikoertega, kellel jahipidamine on geenides. Otsingukoer peab olema nii hästi motiveeritud, et kui me hakkame inimest otsima, siis ta muude asjadega ei tegele," lisas Rusing.

"Meil on alati rituaalid, kus koer saab aru, et nüüd hakkame tööle. Koertele paneme märgistega vesti selga. Kui inimene näeb lahtist koera metsa all jooksmas, siis ta ei arvaks, et see on hulkuv koer, vaid saaks aru, et koer töötab. See annab ka koerale märguande. Kogenud koer saab tööle hakkamisest aga ilma vestitagi aru. Koerad armastavad otsimist ja see on nende kirg, nad on sündmuspaika jõudes hästi elevil ja lärmavad ning rabelevad, et laske juba tööle," ütles Kurvits.

Rusingu sõnul naudivad hästi koolitatud otsingukoerad otsimisprotsessi öösel ja päeval ning iga ilmaga. "Otsingukoera koolitus kestab kogu tema elu. Inimesed ka ju tõestavad kogu elu kellelegi, et nad midagi oskavad ja koerte puhul on samuti nii, et nad õpivad ja läbivad eksami."

Koertega käiakse ka rahvusvahelistel võistlustel ja suurim edulugu oli eelmisel aastal, kui osaleti kolme koera ja koerajuhiga meeskondlikul MM-l Rumeenias ja saavutati kolmas koht.

Kurvitsa sõnul oli otsingukoera koerajuhiks saamine juhus. "Võtsin kodukoera ja kui kuulsin, et tema ema oli suurepärane otsingukoer, hakkas see teema mind köitma ja tundus tore sel moel oma koeraga aega veeta."

Rusingul tekkis 18 aastat tagasi mõte midagi teha ja ta võttis saksa lambakoera. "Pääste oli siis väga algusjärgus, mina sattusin sellesse algusaega ja kuna olen sportlase hingega, tahtsin kuhugi jõuda ja hakkasin seda teemat vedama. Täna on meil kohtunikud, reeglid, süsteemne koolitus, päästepere ongi kõik meie sõbrad, sest kogu aeg oleme trennis."

"Meie reageerime siis, kui politsei- ja piirivalveamet on meid kutsunud, ise me kunagi ühelegi otsingule ei lähe. Otsingusündmust juhib kohapeal politsei," ütles Kurvits.