"Selle taga, et me telefonimüüjatele ja teistele müügiinimestele "jah" ütleme, on kognitiivne dissonants," selgitas koolitaja Raimo Ülavere. "Meil on samal ajal peas kaks juttu. Üks ütleb, et sul ei ole seda asja vaja ja teine ütleb, aga ma olen hea inimene. Siis tekib pinge ja ärevus, pulss tõuseb üles ja me justkui valime sealt sel hetkel vähim halvima, et ma ostan selle asja siis ära."

Ülavere arvas, et Eestimaa on täis inimesi, kes on müügimeeste survel endale midagi ebavajalikku ostnud. "Natuke on piinlik ka, et olin totuke ja lasin ennast õnge tõmmata. Ja kui teeme ostuotsuse selle järgi, et ma olen hea inimene, siis väga paljud inimesed ka õigustavad oma otsust, aga mul oligi seda 40 000 eurot maksvat tolmuimejat vaja. See on veel kõige hullem variant."

Ülavere sõnul on üks teooria, mille järgi on olemas maksimalistid ja on rahuldujad. "Maksimalistid on seda tüüpi inimesed, me kõik oleme natuke sellised, kes otsivad mingit parimat valikut ja pärast muidugi kahetsevad. Rahuldujad aga käivad poes nimekirjaga, mõtlevad ette, mida mul täpselt vaja on. Ja kui nüüd müügimehe pakkumine tuleb, siis see on kas vale hetk või vale asi, aga rahulduja praegustesse plaanidesse see ei sobi ja ta seda asja ei osta."

Kõige lihtsam on Ülavere arvates sellistesse olukordadesse üldse mitte sattuda. "Ära tee ust lahti, ära võta telefoni vastu. Kui keegi helistab, pane toru ära, ära hakka üldse rääkima," õpetas koolitaja. "Meil on mingi sisemine sund olla viisakas inimene, hakata rääkima, aga sul ei ole vaja teda veenma hakata, et ta teeb vale asja. Sa ei pea talle selgitama, miks sa seda asja, mida ta müüb, ei taha. Ka kaubanduskeskustes on igasuguste asjade müüjaid. Kui sa oled tugevama närvikavaga, siis sa võid ju nendega vestlusesse astuda, aga minu soovitus on küll, et täna teda, vii pilk mujale ja kõnni edasi."