Ela Tomson sõnas, et tema sattus "Prillitoosi" juhatama 1990. aastate teises pooles kuni 2000. aastani. "Siis oli ühiskonnas üldiselt hoiak, et pensionärid on õnnetud, vaesed ning noored olid esiplaanil," ütles ta ja lisas, et nad otsustasid kohe, et selliseid inimesi nad ekraanile tuua ei taha. "Me leidsime hoopis palju huvitatud, elukogenud ja elurõõmsaid inimesi üle terve Eesti."

Umbes aasta aega "Prillitoosi" juhatanud Diana Lorents meenutas, et tema ajal oli juba suhtumine, et vanainimene pole mitte mingi vanainimene, vaid see on teine noorus. "Pean tunnistama, et "Prillitoosiga" koos olin ma esimest korda jõusaalis, sest see tundus mulle täiesti arusaamatu asi, aga me läksime sinna ja näitasime koos Hans Kaldojaga seal harjutusi."

Aastatel 1990–1996 ja 2000–2008 "Prillitoosi" juhtinud Hille Tarto kinnitas, et saatel oli kahtlemata väga suur mõju. "Kirjavahetus oli meie saatega väga suur, inimesed kirjutasid väga palju eri teemadel, tuli palju kirju, kus inimesed olid tõesti murelikud oma eluga hakkama saamise, maa küsimuste ja tervise pärast, ja nad ootasid, et "Prillitoos" tuelb ja aitab, selline maine oli saatel juba olemas."

Endine saatejuht Ewe Kaselaan kinnitas, et iga periood "Prillitoosi" saate ajaloos on täpselt oma toimetaja, režissööri ja selle aja nägu, mis sellel hetkel olid põletavad. "Sel ajal, kui mina saadet juhtisin, ei olnud "Prillitoosis" väga meelelahutust ja muusikat ning ainuke meelelahutus oli see, kui paksud prouad võimlesid, see oli ainuke naljakas koht, samas tõime me sisse palju valusaid teemasid, mida mujal ei kajastatud."