Kohtasin sind üle tüki aja ootamatult kaupluses DEPO ja selgus, et sa töötad seal

Jah, ma töötan seal veel sünnipäevani ja jään siis päriselt pensionile. Ma olen seal töötanud kaupluse ehituse ajast peale, seega varsti neli aastat. Mind kutsusid endised kolleegid Lätist, kellega olin mitu aastat koos töötanud. Algul pidin jääma kuuks ajaks, et aidata enne poe avamist personali valida ja välja koolitada, aga jäin kauemaks. Koolitusjuhina oli minu ülesanne tutvustada organisatsioonikultuuri uutele töötajatele ja koolitada kolleege olema meisterlikud müüjad ning vastutulelikud klienditeenindajad.

Kust sul see koolitajaoskus?

Töötasin üle 13 aasta rahvusvahelises ravimikontsernis Tamro hulgimüügi klienditeeninduse ja logistikadirektorina, aga kui tuli uus tippjuhtkond, mind koondati. Läksin Töötukassasse, kus nad veensid mind täiskasvanute koolitajaks õppima ning nii sai minust kuuenda taseme täiskasvanute koolitaja. Olen koolitajana paljusid töötuid aidanud ja innustanud neid uuesti tööellu naasma ning karjääris ka kannapöördeid ette võtma.

Sinu elulookirjelduses on veel mitmeid firmasid ja juhikohti. Pärast ETV-d ärisse jõudnud teleinimesi on vähevõitu. Telediktoritest pole vist kedagi, kui suhtekorralduses tegutsev Diana Lorents välja arvata?

Olen oma esimeselt hariduselt insener, toiduainetööstuse tehnoloog. Minu diplomitöö TPI-s (Tallinna Polütehniline Instituut-toim.) oli lehtnärimiskummi tootmise tehnoloogia väljatöötamine. Enne seda toodeti vaid närimiskomme. Töötasin Kalevi kommivabrikus pärast suunamist kolm aastat. Kuna ma rääkisin saksa, inglise, soome ja vene keelt, siis suunati mind tehnoloogikohalt peagi ekspordiosakonda. Sealt edasi läksin juba mõneks aastaks kaubandusse.

Telesse sattusid juhuslikult?

Pidasime sõpradega pärast TPI lõpetamist suvilas väikest pidu, teler mängis ja pidevalt tuli mustal taustal tekst, et otsitakse ETV saateosakonda diktorit. Peo käigus vedasin kihla, et lähen proovima ja miks nad ei peaks mind võtma. Sinna see lubadus jäi. Mul oli ju töökoht kommivabrikus olemas. Aga siis kohtasin oma kodust paar maja eemal, telemaja ees ühte oma sõpra, kes küsis, kas olen dokumendid konkursile juba sisse andnud. Ma mõtlesin, et miks mitte!

Katseesinemise jaoks tuli ette valmistada luuletus ja dialoog. Tuli istuda üksinda tühjas stuudios prožektorite valgel ja kuulata ülevalt režiipuldist läbi valjuhääldi komisjoni esimehe, toonase ETV pearežissööri Tõnis Kase korraldusi.

Tavainimesele väga raske olukord, aga see oli taotluslik, et kas hakkab pabistama või mitte. Lugesin ette oma lemmikluuletaja Juhan Liivi luuletuse.

Alles hiljem sain teada, et otsiti asendajat Alice Talvikule, kes oli saatekavateadustajast läinud programmijuhiks. Oleks seda teadnud, võib olla poleks julgenud minnagi.

Kuna ma teenistujana ei tohtinud kahel kohal korraga töötada, pidin igal aastal saama toiduainetööstuse ministri allkirjaga eriloa kohakaasluse tegemiseks. Algul olin eetris põhiliselt nädalavahetustel. 1984. aastal võeti mind koosseisu. Pärast poja Karl Eriku sündi 1993. aastal ma ETV-sse põhikohaga enam tagasi ei läinud. Aeg oli teha midagi muud, mul oli hea haridus, oskasin keeli, Eesti oli taas iseseisev ja võimalusi palju. Kohakaasluse alusel olin diktor veel kuni 1999. aasta lõpuni.

Aktiivne suhtleja oled sa eluaeg olnud. Kas ka organiseerimis- ja juhivõimed on kaasasündinud?

Mingil määral võib-olla küll. Vanemate ametid on nõudnud palju ja professionaalset suhtlemisoskust, eks ma seda ju kuigi palju ka kõrvalt nägin. Minu isa Hugo oli eluaegne kehalise kasvatuse õpetaja ja suusatreener, ema Elga oli hambaarst. Tegelikult tahtsin ma nooruses saada sisekujundajaks-disaineriks. Koolis osalesin kunstiringis ja käisin ka kolm aastat Kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel, aga ei saanud sisse. Hinded olid head, aga nõuti ka eelnevat erialast tööd, kuid kust mul 18-aastasena seda võtta oli. Siis isa mõjutusel läksingi TPI-sse, et hiljem uuesti proovida. Aga sinna see disainerikarjäär jäi.

Kunstihuvi on mind saatnud aga läbi terve elu. Käin võimalusel ikka nii kodu- kui välismaal põnevamatel kunstinäitustel. Juba kooliajal Kadrioru Saksa Gümnaasiumis jagasin end mitme ala vahel, õppisin ka klaverit, lõpetasin laste muusikakooli. Ujusin ja suusatasin. Minu vanemad pidasid oluliseks, et kunsti ja muusika tundmine on oluline osa silmaringist. Nii saigi minust insener, olin instituudis õppides aktiivne üliõpilane. Hea hariduse kõrval hakkas kogunema ka organiseerimis- ja suhtlemisoskust, esinemisoskust ja -kogemust. Olin juba noorena entusiastlik korraldaja ja kaasalööja. Aga olen ennast kogu elu palju arendanud ja täiendanud, õppinud juhtimistarkusi ja erinevaid lisaerialasid.

Mis on pensionärina töölkäimise suurem stiimul, kas normaalne sissetulek, eneseteostus või igavuse peletamine?

Minul ei ole kunagi igav. Minu puhul on kõige olulisem tunne, et oled endiselt vajalik, sinuga arvestatakse ja ka raha pensionile lisaks teenida on ju päris tore. Hea, kui sul on stiimul hommikul tõusta ja kuhugi minna. Liiatigi, kui oled elanud nii pika ja rikka tööelu ning sul on noorematega võrreldes nii palju rohkem kogemusi, et oleks patt neid jagamata jätta. Kui oled teinud igasuguseid vigu ja neid parandanud, nagu me kõik, siis tahaks noorematele neid õppetunde edasi anda, et neil läheks kergemini.

Kas nooremad alati tahavadki vanemate kogemusi?

Parim kooslus on noorte energia ja vanade kogemus. Eks targemad küsivad ja kuulavad. Kui olen näinud, et minu sõnum ei jõua kohale, olen küsinud, et kuidas sina selle olukorra lahendaksid. Kui siis saan vale vastuse ja mõistan, et selline reageering viiks näiteks kliendiga suhtlemisel konfliktini, kinnitan, et olen ka ise analoogseid vigu teinud ja pidanud pärast pikalt neid vigu parandama. Mis oleks, kui sina tegutseksid kohe minust targemini. Targutamine ei vii enamasti tulemuseni, olen ikka püüdnud inimest kaasa mõtlema haarata ja keerulisi tarkusi lihtlausetega ütelda.

Millal ja miks sa ajakirjandust õppima läksid?

Ei tohi unustada, et televisioon on meie kultuuri oluline osa. Olin siis juba mõnda aega diktorina töötanud, juhtinud ka saateid ja hakkasin aru saama, et televisioonitööks on minu inseneriharidusest vähe. Mind on alati häirinud see, kui teleriekraanilt paistab inimeste silmadest välja rumalus ja nende jutt on mõttetu. Niisuguseid kolleege leidus juba nõukaajal, tänasest päevast rääkimata. Nüüd on lisandunud veel eneseimetlust, sisutühjust ja inetut keelekasutust.

Oli aeg, mil Juhan Peegel tegi ülikoolis kursuse, kuhu võeti vastu juba mingil teisel erialal kõrghariduse omandanud ajalehes, raadios ja televisioonis töötavaid inimesi. Neli aastat kaugõppes olidki ainult ajakirjanduse eriala ained, kuigi riigieksam teaduslikus kommunismis tuli lõpus ikkagi teha. Ja muidugi õppisin eesti keeles palju ilusamini ja õigemini rääkima ning kirjutama. See oli mulle väga oluline. Nii et nelja aastaga ajakirjaniku diplom ja oluliselt tugevam tunne teha teletööd.''

Kui sageli sind telenäona veel ära tuntakse?

Vanemad inimesed vahel ikka tunnevad ära. Või need, kelle ellu ma tulin siis, kui teadustasin lastesaateid. Välimuski ju aja jooksul muutub. Kui tuntakse, siis pigem hääle järgi, aga üha harvemini. Eks ma ise hindan ka väga privaatsust ja mulle ei ole see oluline, pigem teeb vahel kohmetukski. Tegelikult olen hea näide elukestvast õppest, olen teinud elu jooksul mitmeid karjääripöördeid, pidanud erinevaid ameteid, diktor oli lihtsalt üks neist.

Endiste telekolleegidega suhtled?

Kahjuks väga harva. Olen ju pidevalt tööl käinud, pole olnud mahti igakuistel televeteranide kokkusaamistel käia. Vesta Uuetoaga suhtlen Facebookis kõige tihemini. ETV aastapäevadele olen ikka jõudnud ja Prillitoosi juubelil olin kohal.

Mis diktoritöös kõige raskem oli?

Minul küll midagi rasket ei olnud, töö, nagu iga teine ning mulle sobis. Tekst oli paberil ees ja kui segamini läks või eksisin, siis naeratasin malbelt, lugesin uuesti ja saatepäev läks edasi.

On juhtunud rohkem kui üks kord, et lugesin kogemata vale saate teksti ette. Kui lõpetasin, tuli ekraanile lühike must auk, mille jooksul režiipuldist öeldi, et lugesin valet teksti. Lükati uuesti eetrisse, naeratasin vabandavalt ja ma ütlesin, et ärge kuuldut uskuge, see kõik juba oli või tuleb hiljem. Sobrasin vaatajate nähes veidi paberites ning lugesin seejärel õige teksti. Midagi ei juhtunud ja keegi ei kurtnud.

Mingeid suuri eksimusi või isikliku arvamuse väljendust diktoritöös muidugi olla ei tohtinud. Ja eks diktori puhul vaadati rohkem ikka seda, mis sul seljas oli ja milline soeng ning kuidas sa rääkisid, mitte nii palju seda, mida sa ütlesid.

Aktuaalse kaamera uudistelugejaid Ivi Kreeni, Mare Taimret, Marite Kallasmad ja Endel Sõerdet peeti teie ameti tippudeks. Samas üks läbi aegade kõige hinnatum kolleeg Alice Talvik oli samuti saatekavadiktor

Mina küll mingit hierarhiat diktorite seas ei tunnetanud. Ka igasugune ametialane või muu kadedus on mulle võõras. Igaüks tegi oma tööd nii hästi kui oskas. Eks selles ametis kipub olema tihti kõrge egoga inimesi. Mõne kolleegiga suhtlesid rohkem, teisega vähem. Kokkupuuted olidki ju sageli ainult garderoobis. Aga oli tore, et kolleegisuhetel oli minu jaoks ka teine külg, näiteks Ivi ooperisolistist abikaasa Uno Kreen oli minu ema klassikaaslane ja patsient, Endel Sõerde abikaasa Virge minu isa ülikooliaegne kursusekaaslane.

Räägi saate "Prillitoos" juhtimise aastatest lähemalt

"Prillitoosi" saatejuhiks kutsus mind Tiina Kangro, kelle produktsioonifirma seda saadet ETV-le tegi. Diana Lorents millegipärast saatejuhtimisest loobus ja Tiina kutsus Hans Kaldoja kõrvale mind. Olin siis tööl Tamros. Sain seal asju nii sättida, et põhitöö ei kannatanud. Mulle meeldis see saade. Mingi kehvema saate pärast ma ei oleks hakanud nii paljude aastate pärast tagasi tulemagi.

Ma uskusin, et võin oma kaassaatejuhile Hansule kindel olla, kui hätta peaksin jääma, siis ta aitab mind välja, kogemus ju juba olemas. Veidi ahistav oli tookord, et tekstist, mis meile anti, tuli väga täpselt kinni pidada. Minu loomusele oleks natuke rohkem vabadust klappinud, aga seda saadet oli toredate kolleegidega koos tore teha ja loodan, et sain oma osaga hakkama.

Tegin seda tööd veidi üle kahe aasta, siis otsustas ETV, et hakkab jälle "Prillitoosi" ise tegema ja saatejuhiks sai Reet Linna.

Diktoreid kutsuti vanasti ka kontserdiülekandeid ja muusikasaateid juhtima. Nii oled telearhiivi andmetel saates "Lauluaeg" teiste seas isegi Gustav Ernesaksa intervjueerinud. Aga kas sa mäletad, milline on olnud sinu lühim saadet sissejuhatav tekst?

Ega ei meenu küll…..

Saatekausta järgi juhatasid sa Vahur Kersna "Jah! show" 1993. aastal sisse vaid ühe sõnaga: "Jah!"

Tõsi või? Ju siis selline oli autori ja toimetaja soov. Päris vaimukas.

Oled ühes intervjuus öelnud "kui nooruses on kõik seiklused ära seigeldud ja tublilt õpitud, oled keskeaks valmis nautima seda, mille oled selleks ajaks selgeks saanud ja saavutanud, kuhu jõudnud". Kui ägedad need noorusseiklused olid?

Nagu noortel ikka, oli mu mõte enamasti "miks mitte?" Olen elanud rõõmsalt, kiirelt, kõiksuguseid seiklusi on olnud, aga olen terve nahaga välja tulnud, ennast alati viisakalt üleval pidanud ja pole kunagi pidanud millegi pärast häbi tundma. Ma ei ole kunagi suitsetanud ega alkoholiga liialdanud. Olen oma elu ise üles ehitanud, alati palju tööd teinud, olen olnud edukas ja majanduslikult kindlustatud ning nüüd loodan, et mul on ees veel hulk nauditavaid aastaid. Olen püüdnud oma eraelu hoida endale. Olen lahutatud, olen südameid murdnud ja minugi oma on murdunud, mul on olnud mõned suurepärased suhted. Nüüd elan koos Kassu Kaselaanega. Tegu on 12 aastat tagasi emalt päranduseks saadud, nüüd juba eaka kassiga, kellel passis just seesugune nimi.

Kuidas järgmine põlvkond elab?

Poeg Karl Erik on IT-mees. Selle ametiga mehed on kõik arvutiga abielus, väljas nad eriti ei käi. Elab omaette, aga minu lähedal, nii et kui mul abi tarvis, pole kaugelt tulla. Ja minu arvutit näeb ta oma töölaua tagant, saab vajadusel mind õigele rajale aidata, kui olen mingit valet klahvi vajutanud. Tänapäeva noortele ei ole enam tähtis stabiilne töö ja pikaaegne tööleping, pigem tehakse projektide kaupa, teenitakse raha ja siis reisitakse või tehakse seda, mis meeldib.

Tsiteerin veel sind meediast "kesklinnakividelt tahaksin kolida ühte väikesesse Eesti alevikku, kus on neli järve ja kuhu sõidavad elektrirongid"

Tegu on tädilt mulle päranduseks jäänud majaga Aegviidus. Minu isapoolne pere on sealt ka pärit. Olen siiski aru saanud, et aastaringselt ma seal elada ei tahaks, ehkki selleks on seal kõik olemas. Korra proovisin jaanuarikuus neli päeva järjest. Kesklinnas on ikka mugavam elada, teatris ja kontserdil käia. Pole vaja ahju kütta, talvel lund lükata. Aga suvel ei vahetaks ma oma maakodu millegi vastu ja suusarajad on Aegviidus ka priimad.

Millal su eesnimesse w-täht ilmus?

Sellega on naljakas lugu ja terve elu palju segadust olnud. Mu sünnitunnistusel on nimi w-tähega, aga passis v-tähega. Kunagi nõukaajal üritasin ma nimekirjutust passis parandada, aga venelasest passilaua ametnik ütles, et siin pole mingit vahet, vene keeles ju w-tähte pole. Lõpuks Eesti Vabariigi passi kirjutati eesnimi õigesti.

Telemajast sosistati, et sul on kodus hinnaline kunstikogu?

Ei tea nüüd kui hinnaline, kõik on suhteline. Eks kunstihuvi on mind kandnud läbi terve elu.

Vaatasin su Facebooki profiili. Seal on taustapildiks BMW X5. Armastad luksusautosid?

Olin üliõpilane, kui mu isa ostis mulle esimese kasutatud auto, et õpiksin korralikult sõitma, enne kui ta mind Źiguli rooli lubas. Enne seda olin mitu korda juhieksamil läbi kukkunud. Sõitsin normaalselt, aga teooriaeksami küsimustel olid minu meelest kõik vastused õiged!

Mul on elu jooksul mitmeid häid autosid olnud, mõni tõesti ka luksuslik. Liigun autodega igapäevaselt, need peavad olema mugavad, töökindlad ja ilusad ikka ka, luksus pole esmatähtis. Meil on peres ikka kaks-kolm autot olnud, et kui ühega midagi juhtub, ei jää sõit tegemata, on teine võtta. Praegu sõidan Mazda CX7 ja Volkswagen Sharaniga. Loodan, et saan veel pikalt autot juhtida ja ei muutu niipea liikluses endale ja teistele ohtlikuks.

Kuidas tulevik paistab?

Positiivselt ja rõõmsalt. Paistab tõeline vabadus. Vanemate eeskujul loodan, et aktiivseid elupäevi veel jagub. Aga tuleb endal ka kaasa aidata. Liikuma peaks rohkem. Püüan süüa tervislikumalt ja võtan hoolikalt toidulisandeid, eriti neid, mis insuldi ära hoidma peaksid. Reisida tahaksin veel natuke, nagu enne koroonat tegin. Kuigi 18-aastasele Kassule ei meeldi minu pikad kodust äraolekud. Sünnipäevapidudest ma pole aga kunagi suurt hoolinud.