Taastatud elumaja, viljakuivatisse ehitatud kontserdisaal, lillelõhnaline iluaed ning ümberringi laiuvad metsad on vaimne pelgupaik, kuhu Siiri Sisask on aastate jooksul loonud oma isikliku universumi.

Suurt reklaami Sisask oma kodutalus toimuvatele kontsertidele ei tee, sest suured rahvamassid ei mahukski tema õdusasse kodukontserdisaali ära.

"Minu laulud on vahetud, hetkes olemise kulgemised," rääkis Sisask. "Olen hästi kohal oma kontsertidel."

Ma ei ole laia tee muusik

Muusiku oma kätega üles ehitatud kodutalus toimuvatel kontserditel on mõnus atmosfäär – pilpakatus, vihad lõhnavad, laulja enda lugude vahele teevad sookured soolosid. See on muusika, mis loob ise ennast. "Minu juures on hästi hubane, inimene rahuneb, tuleb oma maailmast korraks välja," peab Sisask põhjuseks, miks inimesed ikka ja jälle tema kontsertidele tulevad.

Sulu talu ostis ta 20 aastat tagasi nii, et sõitis õuele ja sellest piisas. Nägi kahte suurt saarepuud õue peal ja rohkem polnudki vaja. Isegi hinda ei kaubelnud alla, kuigi talust olid alles vaid varemed, mille laulja samm-sammult üles on ehitanud. "Eraklusega jäi talu silma," meenutas Sisask. "Mul on maja taga mets ja oma vesi, kakssada aastat vana tamm, teisel pool maja avar põld, piisavalt maad, et kasvatada lilli ja sookured, keda pean oma lasteks. Olen loonud endale oma universumi."

Nüüd on vanast viljakuivatist saanud populaarne kontserdipaik, kuhu tullakse muusikat nautima üle Eesti.

Sünnipäevapõgeneja

Sünnipäev on peres justkui tabuteema, mil laulja lülitab oma telefoni välja. "Ma ei ole oma sünnipäeva suur pidaja," ütleb ta. "Ka puud ei tea, kui vanad nad on. Loomadki oma sünnipäeva ei pea. Elan oma mõtetes seatud elu ja mul on selline tunne, et ma lähen kogu aeg nooremaks. Öeldakse, et inimene, kes eakas vanuses on muutunud taas lapseks, on kuidagi õigesti elanud."

"Olen paljust eemaldunud siin elus, uurinud Uku Masingu tekste. Sumerlaste sõna ilu tähendas jumalat. Elul peab olema sügavam mõte, kui teenida lihtsalt oma igapäevaseid vajadusi. Mis on see ekstra, mida sinult loodeti selles elus vaimses ja hingelises plaanis?" mõtiskleb Sisask. "Masing on kedagi tsiteerides öelnud, et inimene kasvatab siinses elus endale keha järgmiseks eluks. Mis on see sinu keha, mida sa järgmises eksistentsis kannad."

Eesti keelega uhkeldatakse, aga ei osata hoida

Ilu on väga oluline. Kui inimene peab pühaks ilu, siis ta ei korista oma tuba, vaid loob ilu. Ta ei suhtle, vaid loob ilu. "Ma ei kehtesta ennast oma ilu läbi, vaid jagan seda. Ma olen õnnelik, kui saan seda jagada inimestele, kes saavad sellest enda jaoks midagi," ütleb muusik.

"Viimasel ajal on hakanud mulle tunduma, et elu oleks nagu purjus meie ümber," ütleb ta. "Ja meie oleme need kained, kes otsivad kitsast teed, kuidas sellest purjus elust mööda või läbi saab minna. Kuidas jääda väärikaks. Aga eneseületused viivad kasvamiseni."

Sisaski sõnul on käib-küll-suhtumist meie ümber liiga palju. Näiteks inglise keele pealetung on massiivne. Laulupeokultuur, üldse koorikultuur on väga tähtis, sest laulame ikka eesti keeles. See on poliitikute jaoks suureks rikkuseks, mida alati tahetakse väliskülalistele näidata. Kuigi seda koorikultuuri meil piisavalt ei toetata. See ongi purjus elu meie ümber. Kainelt mõtlemine on oluline. Seisame rahvana järjest kitsama mõõgatera peal.

Noorena laulis ta Vääna 8-klassilise kooli kooris. Laulupeole pääses koor tänu talle, sest atesteerimisel kiitsid hindajad just koori tugevat alti, mida Sisask laulis üksinda.

Heategu on sügavalt mõtestatud tegevus

20 aastat muusiku elust kuuluvad MTÜle "Saagu valgus", mis tegeles sellega, et klassiruumides oleks korralik valgustus. Samuti annetati koolidele muusikainstrumente, Raplas oli heategevuskeskus, kus toetati alla vaesuspiiri elavaid lapsi.

"1300-le lapsele tegime jõulukingitusi, iga lapse peale eraldi mõeldes. Ettevõtted Soomest, Eestist, Rootsist ja Taanist toetasid ning saatsid meile, mida võiks pakkidesse panna. Tagantjärele tundub see päris uskumatuna," meenutas tegus lauljanna. "Kibedam noot oli see, et riiklikele instantsidele ei jõudnud aga kahjuks kohale, et kõike seda tehakse tõesti puhtast südamest."

Sisaski jaoks oli see ka kasvamise aeg. Koos Maarja Neivelt-Oviiriga sai see projekt alguse, nüüd viib Maarja seda projekti edasi.

"Meelsus on see, mis midagi muudab," on laulja kogenud. "Vahet pole, kui suure summa annetad. Ka piskuga aitamine on ääretult oluline. Heategevus on sügav mõtestatud tegevus. Lapsed, keda siis aitasime, on nüüd hilisteismelised, kes viivad seda mõtteviisi edasi."

Ka vihmaussid peenarde vahel kõnetavad

"Elus on hetki, kus sa vajad vaimses mõttes abi. Vajad õpetajat," ütles Sisask. "Mina olen iseotsija. Mind on alati huvitanud sügav vaimsus. Kuigi olen pärit lihttööliste perest, kus ei räägitud kunagi vaimsetel teemadel. On õnn, et sattusin lugema Uku Masingu esimest raamatut "Mälestusi taimedest", mis oli käivitajaks, kust ma leidsin, et seal on seda ruumi ja pilvedetagust kõndi ning sinna ma jäin."

"Masingu luule on väga aus, otsekohene ja avali. Neid luuletusi lugedes tajusin seda muusikat seal," ütles laulja. "Energia, mida sealt sain, kui ma klaveri taha istusin ja seda, mida kuulsin, teostama asusin, oli võimas. Ma teadsin täpselt, kuidas see muusikas peab olema, mismoodi täpselt kõlama. Võisin end klaveri taha unustada terveks ööks, lihtsalt ühte ja sama asja otsast peale järjest ja järjest mängides ja tundsin, kuidas see mind täidab. Ma ei väsi sellest iialgi, vaid ma kosun sellest. Olin kui kuivanud rohi kuskil teeveerel, kes siis imes seda vett endasse, seda niiskust ja õhku, mida mul oli vaja, et jälle roheliseks saada."

Sisask on suur korilane, kartulisaak oli tänavu vägev ning keldrid hoidistepurke nii äärest-ääreni täis, et jagub perele ja sõpradelegi.

"Tänu on meeletult ilus tunne. Ja kui on, kellele tänulik olla, siis mis saab olla veel suurem õnn," teab Siiri Sisask.