"Miks üldse asju teha, kui sa ei tee maksimaalselt? Miks teha trenni, kui sa ei saa higiseks, ei ole täiesti läbimärg? Mulle ei meeldi teha asju poolikult – pärast pole tunne üldse hea," rääkis Miilen ja lisas, et talle meeldib väga võita ning ta peab end seetõttu egoistiks, kuid samas naudib seltskonda ja on tänulik, et rasketel hetkedel saab meeskonnas vastutust jagada.

Kristiinega saatesse tulnud isa, samuti võrkpalli taustaga Mati Miilen noogutas: "See on sada protsenti õige, et kaotusi ta ei salli ega talu. Teda piitsutab võidu hind."

Mati Miilen nentis, et tütar on sünnist saadik olnud iseseisev ning terve elu võtnud aktiivselt osa kõikidest asjadest, millest annab osa võtta.

"Ja kus saab võita," muigas Kristiine ja tõi näite, et isegi spordis soojenduseks tehtud joonejooksus pidi ta alati parim olema.

Inglise keele tulemus kui maailmalõpp

Mis noort tippsportlast veel iseloomustab, on kohusetunne ja distsipliin. Puudutab see siis kooli, sporti või mida iganes. "Mind pole kunagi õppima sunnitud, minus on tahe olla hea, olla parem kogu aeg."

Kristiine kirjeldas, kuidas talle oli koolis väga oluline saada ainult parimaid hindeid. "Ma pidin viie saama, olema teistest parem. Kui neljasid sai saadud, siis on ikka nutetud. Olin väga kriitiline enda suhtes, aga ma ei saaks öelda, et end ogaraks õppisin. Asjad jäid pähe ja sain matest aru."

Gümnaasiumi lõpetas võrkpallur hõbemedaliga, vaid füüsika oli neli, kuid selle nelja üle oli Kristiine siiski õnnelik. "See oli tõesti raske, õpetaja mõtles kohapeal kontrolltöid välja. Esimesel aastal, kui said kolme kolme miinusega, oli ikka "jess"," meenutas ta füüsika katsumust.

Saatejuht Sten Teppani palvele kõnelda mõnest valusast läbikukkumisest, reageeris Kristiine jutuga gümnaasiumilõpu inglise keele eksamist: "Sain 68 punkti, mul on nii piinlik seda praegu öelda. Siis mõtlesin, et olen kõige halvem inimene maailmas – nutsin neli tundi järjest. Aga nüüd mõtlen, et sellest ei sõltunud mitte midagi, sest teised eksamid läksid hästi, sain igasse kooli sisse, aga sel hetkel tundus see maailmalõpp."

Hobused andsid palju enam kui pall

Kuigi Kristiine Miilen on lapsest saadik elanud võrkpallurite keskel ja veetnud lõputult aega pallimängusaalides, ei läinud tema tuleviku ala valik sugugi valutult. Nimelt käis ta lisaks võrkpallile ratsutamas.

"Oli kaks ala paralleelselt, kuid mind natuke suunati või sunniti võrkpalli poole. Tekkis trots ja tahtsin rohkem ratsutamist teha. Mulle ei meeldinud, et minu eest valiti," rääkis kõik suved hobustega tallis veetnud Kristiine. Ta jätkas: "Hobune on ikkagi elus ja intelligentne. Kõige suurem karistus oli, kui mul ei lubatud minna talli. Hobused annavad palju rohkem kui pall, mõtlesin."

Mati Miilen mäletas, et kõige kehvem vestlus oli tal tütrega teemal hobused versus võrkpall. "Muidugi ma suunasin teda võrkpalli poole, sest see tundus õigem. Ta oli juba kandvas rollis ja kui samal ajal oli ratsutamise laager ning põhimängija otsustas, et teeb võistluse ajal ratsutamist, siis..."

Isa arvates oli Kristiine probleem ratsutamise kõrgklassi jõudmisel kasv üle 1.70, kuid tütar pole sellega nõus. "See on müüt! Ka kahemeetriseid ratsutajaid on."

Vaatamata sellele ei vii Kristiine, kes mängib nüüd juba aastaid klubivõrkpalli Eestist eemal, olgu siis Soomes, Itaalias või Prantsusmaal, enda sõnul ellu vanemate täitmata unistusi ning on tehtud valikutega rahul.

"Mulle meeldib võrkpall ja ma tean, et olen selles hea – miks mitte seda ära kasutada. Aga ma tean, et see lõpp tuleb varem või hiljem, sport pole igavesti. Teen seda nüüd, kui ma olen noor, terve ja täis tahet, eks siis saab seda n-ö tavaelu elada," mõtiskles tippsportlane ja tõdes, et tal on palju unistusi, mis pole võrkpalliga seotud.

Pealkiri

Tallinnas toimuva võrkpalli EMi tuules kiitis Kristiine Miilen Eesti naiste koondist: "Atmosfäär on väga hea. Su parimad sõbrad on terve suve sinuga koondises –siin saab eluaegseid mälestusi. Sa teed sõpradega nii lahedat asja – see on hindamatu."

Kristiine sõnul ei ole Eesti koondis maailma tipus, kuid hea sisekliima on nipp, kuidas tugevamate meeskondade vastu võidelda: "Peame füüsiliste parameetrite ja tehniliste oskuste kompenseerimiseks emotsiooni esile tooma, muidu oleks nukker."

Kristiinele meeldib, et Eesti võrkpallikoondisse panustatakse ja saavutusi tuleb, kuid koondise moodustavad pigem need, kes mängivad välismaal.

"Eestis ei saa keegi liigas palka. Inimesed pole ehk nii motiveeritud, asjad pole nii professionaalsed. Kõik teevad oma töö või kooli kõrvalt ja see on okei, aga kui see pole su prioriteet, siis sa ei jõua väga kaugele," hindas ta ja täpsustas, et kui keegi tahab Eestis võrkpallimaailmas kuhugi jõuda, siis peab ta kohe Eestist lahkuma ning tagasi tulles võrkpalliga lõpparve tegema, sest siin raha ei teeni.

"Sellest on kahju, ma arvan, et väga paljud mängijad mängiks Eestis ja siis läheks tase kõrgemale, aga öeldakse, et raha pole. Ma ei tea, kas selle nimel midagi tehakse," küsis Kristiine Miilen.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.