Kübar rääkis, et idee linnakanadest film teha sündis 2020. aastal, kui ta kuulis, et kanamüüjatel on noored kanad otsa saanud, sest linnas elavad inimesed on neid massiliselt ostma hakanud. Küll aga ei võetud kanu vaid hoovilindudeks, vaid ka lemmikuteks, kes elavad ka toas inimese juures. "Ta võib muneda näiteks diivanile või riidekappi," kirjeldas ta.

Režissöör tõdes, et mõtles filmi tehes ka sellele, kuidas kanad ennast linnas elades tunda võivad – näiteks on kana kehatemperatuur inimese omast mitu kraadi kõrgem, mistõttu on linnul inimese eluruumides palav.

Kübar rõhutas, et kana on siiski keerulisem lemmik kui koer või kass. "Me ikkagi peaks arvestama tema kanasusega," märkis ta.

Režissöör sõnas, et näinud, kuidas tänaval kanaga jalutatakse nii, et linnule on traksid selga pandud. "Kui ma räägiksin zooloogide või loodukaitsjatega, siis nad kindlasti ütleksid, et see on asi, mida on parem mitte ette võtta."

Ta märkis, et kana koduloomana pidamisel tuleb arvestada, millised on linnu vajadused ja proovida nendega kaasas käia. Näiteks on kana lind, kes tahab enda kõrvale ka teisi kanu.

"Kanadel on väga tugev hierarhia, seal on alati kahjuks see üks, kes on see peksukott. See on nende jaoks ka ellujäämise koha pealt oluline. Nad peavad saama selles hierarhias elada," selgitas ta.