Ester Kuntu: olen tänulik tööde eest, mis nõuavad sügavale minemist
Neljapäeval esietendub Sakala 3 teatrimajas lavastus "Musträstas", mis on olnud skandaalse hõnguga, kuid menukas tükk viimased paarkümmend aastat. Suure vanusevahega suhte ühe poole laval kujutamine ei ole näitleja Ester Kuntu sõnul kuidagi traumeeriv. Ta on pigem tänulik tööde eest, mis nõuavad nii sügavale minemist, sest saab seejuures ise targemaks.
Toompere sõnul võib seda nimetada kaasaegseks Lolita-looks küll. "Eks ta on selline kurioosne armastuslugu, millel on alguspunkt, mis eelneb sellele lavaosale, kus meie lavale astume, 15 aastat. Tegelikult räägib see sellest, kuidas inimestel on olnud omavahel kummaline suhe, mis on teatud põhjustel läbi lõigatud."
Inimesed on elanud 15 aastat oma elu, aga see ei ole jätnud kumbagi maha, vaid ilmub kummitusena nende igapäevaellu ja lahti sellest ei saa, jätkas Toompere. "Kuni ühel hetkel saavad need inimesed omavahel kokku, et need asjaolud, mis juhtus, omavahel selgeks rääkida, sest ühel on üks versioon ja teisel teine."
Ester Kuntu sõnul on huvitav see, et hetkel, kui suhe 15 aastat tagasi algas, olid need tema kehastatava tüdruku jaoks suured tunded. "Kõige suuremad, mis ta kunagi on tundnud. Nüüd, 15 aastat hiljem võime nimetada seda traumaks, ja rääkida sellest, kuidas ta selle traumaga toime tulnud ei ole."
Materjal on Kuntu sõnul nii hästi kirjutatud, et kokkupuutepunkte on tema hinnagul sellega paljudel inimestel – kuidas üldse millegagi toime tulla, mis on midagi ära lõhkunud või mis jääb kriipima.
Toompere märkis, et õige pea pärast seda, kui nad olid selle materjaliga töötama hakanud, sai selgeks, et mudel, kuidas inimesed kokku saavad ja mis jälje see neile jätab, on äravahetamiseni sarnane sellega, kuidas legaalsed inimesed omavahel kokku saavad ja kuidas neil lahkuminekud toimuvad.
"Psühholoogiliselt ei ole seal ausalt öelda midagi võõrast. Need tunded on äratuntavad, lihtsalt algpunkt, kust ta võrsus – selge see, et sel on keelatud asja maik juures. Aga meie sellega ei tegele, sest see on selge, et see ei ole n-ö õige asi. Me räägime just sellest, et mis praegu on."
Toompere sõnul on rolli tegemine ja lavastusse sisse minemine mõnes mõttes kui teadustöö. "See on huvitav ja kasulik teada saada, mis tegelikult inimestega toimub. Loengud ja vestlused, mis meil on olnud, on olnud külllatki silmiavavad. Väga palju stereotüüpseid ettekujutusi on teisenenud."
Kuntu tõdes, et tema jaoks oli huvitav teada saada, mis selle tüdruku jaoks tegelikult trauma on.
"Kas see akt, nende suhe, mis juhtus, või see, mis juhtus pärast katkilõikamist. Ma ei olnud niipidi mõelnud. Ma arvasin, et kui me kujutame ette sellist olukorda, siis üks on ikka ohver, kes kannatab. Aga kui tüdruk on täiesti armunud ja tunneb, et see on armastus ..."
Kuntu kinnitas, et lavastus ei ole tema jaoks traumeeriv olnud. "Ma olen tänulik tööde eest, mis nõuavad nii sügavale minemist. Sa saad ikka ise targemaks. Seda materjali võib võtta kui hoiatuslugu, armastuslugu. Tal on nii palju eri variante. See on ka üks tema tugevusi ja seepärast ei ole see olnud kuidagi traumeeriv."
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Grete Lõbu
Allikas: "Ringvaade"