AK65 | Heimar Lenk: ajakirjanikud olid nõukogude ajal ühiskonnas väga kõrge staatusega
65-aastaseks saanud "Aktuaalse kaamera" sünnipäevasaates "AK 65" meenutab Moskva korrespondendielu Heimar Lenk, kes alustas "Aktuaalse kaamera" ridades juba 1970. aastatel.
Millal teie teed "Aktuaalse kaameraga" ristusid?
"Aktuaalse kaameraga" ristusid minu teed siis, kui ma 1970. aastate alguses televisiooni tulin. Ülikooli ajal käisin ka tegemas, aga põhiliselt uudistele. Ja tol ajal oli selline komme, et kui sa pole uudistest läbi käinud, siis sinust midagi ei tule, pole lootustki. Kõik pidid saama uudistesaate karastuse, selle kiirustamise, konkreetse väljendusoskuse leidma ning muidugi uudiste otsimise ja tuhnimise.
Mis oli üldse "Aktuaalne kaamera" siis, kui teie sellega liitusite? Milline roll oli "Aktuaalsel kaameral" ühiskonnas, milline kuvand oli, mida see üldse tähendas "Aktuaalses kaameras" olla?
"Aktuaalse kaamera" roll või kuvand ei erine kuidagi tänasest. Tehniline baas oli teine, aeg oli teine. Aga tema roll oli, samamoodi nagu praegu, tuua uudiseid. Ta täitis oma rolli sellepärast et kanaleid oli üks kui AK tuli, saksa tv-st võeti see eeskuju. Ta on olnud alati, ükskõik kui tugev või nõrk, üks vaadatumaid saateid.
Võib olla kui võrrelda sisu, siis see oli teine ühiskond ja olid teised rõhud. Aga võib-olla oli ta inimlikum kui praegu. Praeguses AK-s on ainult need uudised, mis maailmas juhtuvad ja tulevad. Me ise tootsime ka ise uudiseid. Praegu seda tehakse vähem.
Kuidas te üldse pääsesite "Aktuaalsesse kaamerasse"?
Tulin.
Lihtsalt lõite ukse jalaga lahti ja tulite?
Umbes niimoodi see oligi. Õhtulehes oli kuulutus, et võetakse režissööri assistente ja abisid, siis neid nii nimetati. Tulin stuudiosse ja tulin konkursile. Konkursil oli siis Eesti Televisooni pearežissöör härra Kask. Küsis mu käest ühe küsimuse - mis on režii? Ma ei osanud sellele eriti midagi vastata, aga siis ma jätsin vist nii hea mulje, et järgmisel päeval helistati, et tule tööle.
Ja siis ma hakkasin tegema uudisnuppe. Ma ise tegin fotod kogu aeg juurde ja siis varsti ka kaameraga ja niimoodi läks. Nii oli tollel ajal, ma ei tea, kuidas on praegu.
Häälekool tehti ka. Olid Kaarel Toom, kuulus näitleja ja hääleseadja, ja Ivar Trikkel ning noortele tehti häälekool. Loeti makilindi peale hääl, et sa ise kuuleksid ja oskaksid siis oma häält seada ja oma aparaati kasutada.
Aga muidu oli vette lükkamine ja öeldigi, et too midagi huvitavat, mis teisi ehmataks.
Mis need omadused on, mis teevad ühe hea uudisteajakirjaniku?
Ma pole selle peale kunagi mõelnud. Ma mõtlen praegu siin eetris. Sa pead olema väga ühiskondlikult aktiivne inimene. Teiseks on see soon, sa pead ikka olema väga kiire reageeringuga inimene. Ja muidugi kolmas asi on see, et ega televisioonis muidu ei saa töötada, kui sul pole soovi oma vaateid ja ennast pakkuda välja. Et mina mõtlen nii, ma teen selle uudise nii. Aga uudised peavad olema neutraalsed, eksole. Selge, et ta tuleb läbi reporteri prisma niikuinii. See on nagu näitlejal kutsumus, ma tahan minna näitlejaks. See on sama nagu ajakirjanikuks saada. Ja siis tuled televisiooni.
Töötasite pikalt Moskva korrespondendina. Kuidas te sinna üldse jõudsite? Seda ametikohta minu teada enne teie sinna asumist üldse polnudki olemas?
Ei, ma ise läksin ja ise tegin. Oli üks ajalooline päev - siis ju käis kolm Moskva rongi Tallinnast. Igas rongis oli 500 inimest. Parajasti olin Eesti esinduses, praegu on see saatkond sealsamas majas ja oli legendaarne Uno Maasikas, kauaaegne AK peatoimetaja, siis oli Rein Virkus, kes oli selline legendaarne Pärnu korrespondent raadiol, ja olin mina. Olime kolmekesi seal fuajees ja vaatasime, kuidas massid tulid sisse, Eestist igasugused ministrid ja abiministrid ja rahvakunstnikud. Hakkasin mõtlema, et miks me ei saa sellest rääkida eestlastele, mis siin Moskvas toimub. Siis ma hakkasin siblima ja tegema. Asi oli muidugi niimoodi, et käis läbi partei keskkomitee, et isegi seltsimees Käbin aitas kaasa ja pärast Karl Vaino ja muidugi Eesti Televisooni juhtkond, Enn Anupõld ja kõik. Nad kõik toetasid - noor energiline poiss, las ta jookseb, las ta teeb. Nagu praegu on ju ka uudistes, et noored jooksevad, nad ei mõtle selle peale, et kulud ära. Niimoodi me tegime.
Meie rekord oli ühes kuus 32 uudislugu AK-sse. Saatsime ja kõik olid eetris. Sisuliselt iga päev üks lugu. Ja kuna Moskvas kogu aeg toimus midagi, siis kiiresti filmiti. Film muidugi ilmutati Tallinnas. Tegid ära, siis oli vaja viia see pakike, see makilint, mille ma lugesin sisse või mõne intervjuu tegin, siis film ja mingi väike tekst kas siis rongi peale või Šeremetjevo lennujaama. Aga sinna oli tund sõita ja tund tagasi sõita. Ja niimoodi me töötasime aastaid.
Elasin Moskvas 14 aastat. Ütleksin, et ma isegi mitte ei elanud seal, vaid ma kümblesin selles elus, suurlinnas, kultuuris, poliitikas. Ja pluss veel põrandaalused tegevused, mitte allmaailma halvas mõttes, vaid need olid need keelatud kunstnikud ja artistid ja akadeemikud, kes ametlikult ei saanud oma kunstinäituseid teha, aga me saime kajastada ja Tallinnasse saata. Väga huvitav ja põnev oli tollel ajal. Eriti kuna see oli ju sügav nõukogude aeg. Sa püüdsid ju mängida, ridade vahelt midagi öelda, teha seda, mida väga ei toetatud.
Te mainisite, et lood tuli viia rongijaama või lennujaama. See tähendas ju seda, et sama päeva uudis jõudis eetrisse päev või mitu päeva hiljem?
Ei-ei. Me ikkagi sättisime. Kui mingi tavaline lugu siis või mingit näitust tegid, mis ei olnud nii operatiivne, aga partei pleenumid, mis oli vaja teha, või avati Teaduste Akadeemias mingi eestlaste ekspositsioon või kohtumine... Hommikul tegime ära, filmi saatsime kohe kuskil kella 12 või kahe paiku minema ja pärast loed teksti juurde. Ise ehitasime magnetofoni peale selle mikrofonid värgid ja lugesid sisse õhtul. Nii et päris operatiivselt sai, aga see võttis muidugi väga palju aega ja kulutas aega, aga see oli teistpidi tore - suured sidemed lennujaamades ja rongijaamades.
Kuidas see käis? Kuidas siis esimest korda seda lugu saatma läksite? Ma kujutan ette, et rongijuht võis päris imelikult vaadata või reisisaatja?
Meil olid läbi administraatorite need süsteemid juba, keegi ei vaadanud imelikult. Kõik olid väga toredad - näed, ajakirjanikud! Ma pean ütlema seda, et ajakirjanikud olid nõukogude ajal väga kõrge staatusega ühiskonnas ja väga hästi makstud muide! Meie palgad olid väga head. Ja ajakirjanikku kõik ikkagi austasid.
Mitmeid näiteid võib tuua. Ma kutsusin üks kord isa ja ema Moskvasse, et tulge ja vaadake Moskvat, ja võtsin neile lennukipiletid ära. Nädala pärast pidid tulema. Aga ma lendasin ise Moskvasse. Ma jõudsin Tallinna Lennujaama, hakkan pileteid välja võtma ja vaatan, et seal on mu isa nimi. Ma olin segamini ajanud selle. Ja siis oli see lennujaam veel väiksem ja said kohe selle brigaadiga, kes lennuki peale läks, ühendust. Küsisid, kaua sul läheb. Ütlesin, et alla poole tunni ma ära ei käi.
See on uskumatu, ma võtsin takso sealt samast eest, hüppasin peale, kihutasin isa ja ema juurde, vahetasin piletid ära. Isa valas mulle veel ühe suure pitsi konjakit rahustuseks ja tormasin tagasi. Lennuk ootas, sest Lenk oli Moskva korrespondent.
Palju siis palka sai?
No ikka palju! Siis oli nii, et oli kaks palgapäeva, pluss honoraripäev. Võisid teha nii palju, kui sa jõudsid, iga loo pealt said honorari. Peale selle oli sul kindel palk. Nii et ta oli ikka üle keskmise. Ajakirjanikud võisid päris vaba elu lubada.
Näiteks läksid lõunasse puhkama, siis tingimata anti sulle mingisugune väga hea luksnumber, sest ajakirjanik! Ja eriti mõjusad tollel ajal muidugi olid kohalikud ajakirjanike liidud, Eesti oma, aga oli ka üleliiduline. No sellega läksid, olid peaaegu nagu minister.
Ma olen natuke kade ka, kui ma vaatan teie saavutusi ajakirjanikuna. Te olete intervjueerinud ikkagi suurimaid popstaare. Nendes ridades on näiteks Elton John. Kuidas te selle intervjuuni üldse jõudsite? Sest ma kujutan ette, et tänapäeval intervjuud Elton Johniga saada on "Aktuaalsel kaameral" praktiliselt võimatu.
Oleneb mehest eksole, on võimatu või mitte. Ma pean ütlema seda, et kui sa töötad korrespondendina, siis on väga soovitatav, et sa oled vallaline. Siis sa oled vaba, siis sa saad võtta elust võimalikult rohkem.
Elton Johniga oli selline lugu, et me sõitsime parasjagu Moskva rongiga hommikul Moskvasse Leningradi vaksalist. Öösel või õhtul, nagu ikka, restoranvagunis võeti natuke Vana Tallinnat. Hommikul läheme retoranvagunist läbi ja võtame ühe õlle, sest pea ei ole kõige parem. Läksime sinna, seal oli tore elurõõmus direktriss Marina, kes alati säras. Ja hakkasime külma õlut seal jooma ja äkki tuleb sisse Leningradi vaksali jaamaülem. Tuli seda restoraniprouat vaatama ja tervitama ja ütleb, et oi, mul on täna igavene jama, et mul on siin üks mingisugune välismaalane. Ma küsisin, et kes see siis on. Ta vastas, et mingisugune Johnson. Ma uurisin, et kes-kes? Ma ütlesin, et kas äkki on Elton ees. Ütles, et midagi oli jah e-tähega. Küsisin, et kus ta on? Selgus, et ta oli otserongil Moskva-Leningrad. Ülikiire rong tollel ajal.
Ma ütlesin, nii, Bogatkin, kaamera! Õlu jääb siia ja me jooksime sinna. Jaamaülem ka järel. Kujutage ette - 200 meetri kaugusel on Elton John, elus! Ja sa istud siin. Jaamaülem tuli kaasa seal. Meil oli hea, et ta kaasa tuli, sest ikkagi selline välismaalane. Ta oli jälgitav alati rongis ja tal oli erikupee ja kõik. Aeti vaene Elton John püsti, ta oli juba pikali visanud sinna sellesse kupeesse. Jooksime sisse, mikrofon kätte, hakkasime kohe intervjuud tegema. Talle öeldi, et tuleb see nõukogude televisioon ja Elton John läks rõõmsaks. Kujutad ette, tal on kontsertreis NSV Liidus ja tuleb järsku nõukogude televisioon. Ta ei teadnud muidugi, mis on Eesti või Tallinn.
Siis me tegime selle intervjuu ära kohutava kiirusega, sest kohe-kohe hakkas rong minema, see oli sekundite mäng, aga järgmine peatus oli Leningrad. Me saime täpselt valmis, hüppasime välja ja rong läks minema. Ma vist varem ei teadnudki, et tal algas kontsertturnee, Leningrad, Moskva, kontserdid ja õhtul oli siis "Aktuaalses kaameras", et Nõukogude Liitu saabus Elton John ja andis intervjuu "Aktuaalsele kaamerale"! Millist paremat materjali saaks tahta?
On teil endal mõni teine lugu, mis teil veel paremini meeles on?
Mul on see ka hästi meeles ju.
Aga kas on mõni lugu teie jaoks, mis on veel olulisem?
Cliff Richard näiteks, temaga tegime väga ilusa intervjuu. Siis Joe Dassini on intervjueeritud. Boney M-iga me pummeldasime Krasnodari punast šampanjat, mis oli Nõukogude Liidu parim ja on ka praegu. Käisime nende hotellitoas ja tegime pika intervjuu ja saime suurteks sõpradeks.
Kuidas see õnnestus?
Õnnestus niimoodi, et läksime hotelli ja tegime tööd. Uurisime välja, mis numbris nad on, ja ma helistasin ette neile eelmisel päeval. Juhuslikult nad võtsid oma toas telefoni. Järgmisel päeval pärast kontserti läksime alla šveitseri juurde, andsime Vana Tallinna, ütlesime, et lase meid läbi, me lähme lauljate juurde. Läksime sinna ja tulidki pärast kontserti! Märjad, käterätid ümber, tilguvad higist, näitlejad ja lauljad. Istusime maha ja avati pudelid ja siis tegime intervjuud ja rääkisime elust, ilmast ja järgmine päev isegi helistasime.
Siis ma isegi Moskvas tegin Jaak Joala tänava. See lugu oli selline, et iga aasta aprillis oli see leninlik laupäevak Lenini sünnipäeval. Selle laupäevaku traditsioon sündis Moskva suures kaubajaamas. Seal Lenin kunagi tassis seal neid palke ja laudu. Igal aastal siis sellest depoost räägiti ja kui tuli siis see aastapäev, läksime Vladimir Bogatkiniga kahekesi sinna, aga vaatasime, et sisse ei saa! Läksime siis, nagu ikka Nõukogude Liidus kombeks oli ja Venemaal praegu ka, ümber aia! Leidsime, et tagant sai sisse ja läksime rahulikult territooriumile sisse.
Filmisime seal ja tegime pilte ja järsku tulevad eriteenistuse mehed ja küsivad, mida te siin teete? Ma ütlesin, et näete, me oleme televisoonimehed Eestist. Vastati, et jama, see on meil eriobjekt. Siis viidi sinna nende kontorisse. Istusime seal maha ja hakkasime tunnistusi andma, vaadati ja kontrolliti meid. Kirjutati üles kõik andmed ja küsiti, et kus sa elad, mis tänaval sa elad? Ma elasin Laulupeo tänaval tollel ajal. Ja ma vastasin vene keeles. Küsiti, kas Jaak Joala? Ma ütlesin, et jah, Jaak Joala tänaval. Ja nii see läks ja see on praegu nii protokollis, et Jaak Joala tänaval elab Heimar Lenk. Ja niimoodi jäigi sinna. Sellised asjad juhtuvad ja kui hakkad neist rääkima, võib pikalt rääkida.
Kas te praegu ka "Aktuaalset kaamerat" vaatate, kui juba mõnda aega pole kaastööd enam teinud? Ja mis te arvate "Aktuaalsest kaamerast"?
Kas peab vastama või?
No vastake muidugi jah.
Tore on.
See oli nüüd aus vastus või?
See oli vastus lihtsalt jah.
Pikemat vastust ei tule?
Ei taha! Ei, ma vaatan küll aeg-ajalt jah.
Toimetaja: Kaisa Potisepp
Allikas: "AK65"