Kalda tõdes, et igaüks sõja ajal Ukrainasse ei lähe. "On selliseid ullikesi nagu mina. Minu jaoks see oli huvitav ettepanek. Sain selle ainult sellepärast, et üks näitlejanna ütles hirmust ära, mis on täiesti arusaadav. Mina mõtlesin, et minu lapsed on ju tegelikult täiskasvanud, mis minuga ikka juhtuda saab. Ju siis minul on see riskifaktor natukene väiksem," rääkis Kalda, kellel vedas ka ajastusega, sest juhuslikult ei olnud tal nendel päevadel etendusi.

"Ma kujutasin ette hullemat olukorda. Aga muidugi Kiiev ei ole ju terve Ukraina ja isegi Kiievi linn on väga suur. Nende viie päeva jooksul, mis ma seal veetsin, käisid kolmel korral ka sireenid. Kahel korral öösel ja ühel korral hommikul. Esimene kord oli täitsa huvi minna sinna hotelli varjendisse. Natukene naljakas oli ka, kui Radissoni hotelli bukletis oli kirjas, et neil on ka kõigi mugavustega varjend. See tundus väga naljakas, et mis mõttes? On seal siis baari lett," rääkis Kalda.

"Tegelikult oli see tavaline maa-alune hotelliparkla. Seal oli umbes 40 voodit, need olidki kõik mugavused," lisas ta.

Esimesel korral läks Kalda varjendisse koos Tõnu Ojaga. "Läksime alla ja vaatasime, et meile siin ikka väga ei meeldi. Me kaks ullikest läksime tänavale ja mõtlesime, et äkki kuuleme või näeme midagi. See on ju kõige lollim asi, mida teha võib. Midagi me ei näinud ega kuulnud. Meile soovitati varem tõmmata all äpp, mis näitab, mis parasjagu õhus on. Droonid ja kõik on näha. Kohalikud inimesed kasutavad ja vaatavad, kas nad hakkavad sinna varjendisse jooksma või mitte," selgitas Kalda.

"Teine kord kõlasid sireenid päeval. Hakkasin hotellitoast ukse poole minema, kui sinna ilmus koristaja, kes küsis, et kas tohib nii kaua koristada. Siis ma mõtlesin ka, et inimesed elavad oma elu, teevad oma tööd, ei torma ummisjalu kohe varjendisse, vähemalt Kiievi kesklinnas," sõnas ta. "Inimene tõesti harjub kõigega."

Kalda tõdes, et Maidani väljakule jõudes muutus ta siiski emotsionaalseks. "See võttis mul pilli lahti. Kui ma nägin kõiki neid lipukesi ja pildikesi, tohutut hulka noori inimesi, kes kõik on hukka saanud, siis see võttis minusuguse nii hellaks. Mõtled, et millal see kõik lõpeb. Samas on see ikkagi kangelaste väljak. Iga inimene ja iga lipukene tähistab kangelast. See on austusavaldus," lisas ta.

Kalda sõnul paistab Kiievi linnast välja soov astuda Euroopa Liitu. Näitlejat üllatas ka see, et linnaruumis ei olnud ühtegi venekeelset silti. "Kõik on ainult ukraina keeles. See on nii kiiresti käinud. Käisin ka raamatupoes ja seal ka ei olnud ühtegi venekeelset teost. Sellist osakonda isegi ei olnud. Võttemeeskonna liikmed ütlesid, et esimesel sõja-aastal lõpetati vene keeles mängimine ka Kiievi kahes venekeelses teatris," tõdes Kalda.

"Mitte mingit kobinat ka ei ole, et äkki ikka kuidagi. Rahvas lööb selja sirgu, et nii on ja nii ongi," toonitas ta.

Müstiliste elementidega põnevussari "Tüdruk Tallinnast" hargneb kahe erineva aja, 90. aastate alguse ja tänapäeva vahel. Eestist alguse saav lugu jõuab niite pidi Ukrainasse. "Ta on kriminaallugu, aga see on kantud poliitikast, nii nagu 90-ndatel oli. Võttemeeskond on rahvusvaheline. Tehniline tiim on Ukrainast, üks peaosatäitja on hoopis Bulgaariast. Kirju seltskond," rääkis Kalda.

Kalda jätab seljataha väga tiheda hooaja Tallinna Linnateatris. "Eks ta oli erakordne aasta, sest avasime ju uue teatrimaja ja sellega seoses oli meil juba plaanis tuua välja hästi palju uusi lavastusi. Paraku oli ka niimoodi, et me ei toonud neid mitte ainult välja, vaid pidime ka iga õhtu mängima," naeris Kalda.

"Mitte ainult mängima, vaid tuli järjest uusi lavastusi peale. Sellist hoogu pole ammu olnud. Kindlasti on mõni hooaeg olnud kunagi veel, kus tööd on sama palju olnud, aga see hooaeg oli küll teistmoodi. Lisaks paljudele lavastustele sattus hooaega ka teatri juubel, sattus meie teatri korraldatud teatripäev, sattus ka hulga juubeleid, sh ka minu juubel. Hästi palju asju oli korraga," tõdes näitleja.

Hooaja lõpus on ette võetud ka uue näitemängu proovid. "12. septembril esietendub uus tükk. Me tõesti väga ootasime, et Jaan Tätte kirjutaks meile ühe loo ja seda me praegu harjutamegi. See kannab nime "Öö", on väga vaimukas ja tore, nagu Jaani asjad ikka, ja see on kirjutatud konkreetselt paljudele meile näitlejatest mõeldes. Mängime seal väga-väga vanu inimesi. On naljakas ja samas, kui hakkad süvenema, on ka väga kurb," rääkis Kalda uues Peeter Tammearu lavastusest.