"Pealtnägija": 11-aastane Herman Avandi intervjueeris David Vseviovit
"Pealnägija" noorim külalisautor, 11-aastane Herman Avandi õpib Pärnu Sütevaka gümnaasiumi 5. klassis, aga käib juba näitlejast isa Märdi jälgedes – lisaks väiksematele esinemistele on Herman hetkel vändatava mängufilmi "Erik Kivisüda" peaosas. Äreva, paljude meelest ajaloos pöördelise 2020. aasta lõpuks palus Herman vestlusele David Vseviovi. Mis nõu annab armastatud ajaloolane ja mõtleja endast täpselt 60 aastat nooremale?
Tere, David! Teie olete ajaloolane. Kas aasta 2020 on siis kõige hullem aasta ajaloos?
Vaata, seda ütlen ma sulle, Herman, kuskil 100 või 200 aasta pärast. Sellepärast et see ei ole ajalugu, see on olevik. Ja need hinnangud kujunevad ju välja alles hiljem, on ju niimoodi. Sa ju koolis õpid ajalugu. Mis teil muuseas praegu on?
Meil on kiviaeg.
Kiviaeg jah. No vot enam-vähem sa kiviaja kohta juba tead midagi. Aga milline tuleb hinnang selle aasta kohta, seda saab teada kuskil, ma arvan, saja aasta pärast umbes.
Te saite sel aastal 71-aastaseks. Mina olen 11-aastane. Millise soovituse te mulle annaksite, et kui ma olen sama vana kui teie, et kuidas ma saaksin olla sama tubli inimene kui teie?
Aitäh. Herman, tublidusel ja vanusel pole omavahel mitte mingisugust seost. Nii et siin ma ei anna sulle mitte mingisuguseid soovitusi. Sellepärast et see on täiesti mõttetu. See, mis juhtub 60 aasta pärast, see on niivõrd teistsugune maailm.
Aga mis on tarkus?
Mis on tarkus? Tarkus on võime saada aru teiste inimeste jutust. Sellega ei pea alati nõustuma, aga vähemalt püüdlema selles suunas. Ja see on mingi niisugune analüüsioskus.
71 ei ole mingisugune vanus, aga mis on siiski vananemise juures kõige tüütum?
Ma ei oska veel seda tüütust kuidagi seostada aastatega. Ma ei tea, mul tuleb meelde, et mõned asjad olid mulle väga tüütud, kui ma olin 11. On sul midagi tüütut?
Kool.
No näed sa! Milles küsimus! Vaata, kõik on ju, kuidas sa seda võtad. Kui ma kunagi suutsin joosta võib olla 100 meetrit kiiremini kui tänasel päeval, siis sa ei pea seda võtma mitte mingisuguse tüütusena või mingisuguse viletsuse näitajana. Aga sul on näiteks rohkem aega seda 100 meetrit läbides näha, mis ümberringi toimub, mis on väga positiivne. Nii et need asjad on alati kõik väga suhtelised.
Aga mida te teeksite oma elus teisiti, kui te saaksite olla praegu 11-aastane? No ma oleks kindlasti võib olla õppinud rohkem keeli näiteks... Tead, mida ma oleks teinud – aga see on täiesti lootusetu – ma oleks hakanud mängima saksofoni. Jah! Aga mitte muidugi võib olla 11-aastasena, varem oleks pidanud vist alustama. Aga sellel ei ole ka mingit mõtet, sellel vastusel, sest siis sa oleksid pidanud mulle lisaks sellele 11 aastale andma ka muusikalist kuulmist, mida mul ei ole.
Aga mida teha, et unistused täituksid?
Siin on kaks võimalust. Tuleb kõigepealt unistada realistlikult. Tead, mida tähendab sõna, realistlik? No siis nad täituvad. Ja tegelikult see nii ongi! Sellepärast et unistused täituvad ainult siis, kui nad on realistlikud. Jah, nad võivad nõuda sinult palju tööd. Kui sa unistad saada ükstaskõik, heaks keemikuks või füüsikuks või poemüüjaks või näitlejaks või lauljaks, siis selleks tuleb teha tööd. Seega need unistused on realiseeritavad. Nii et tuleb kuidagi klapitada või leida niisugused kokkupuutepunktid oma unistuste ja nende võimaluste vahel. Muidu võib ju pettuda iseeneses. Näiteks no me võime sinuga mõlemad koos unistada praegu. Et me lähme välja ja püstitame maailmarekordi kuulitõukes. Võime ju unistada? Ja lähmegi välja sinuga koos. Ja ma arvan, et kuuli me tõukama enam-vähem sama kaugele. No kuskil kolm meetrit võib olla. Ja kahe peale kokku no võib olla siis kuus, aga maailma rekord jääb väga kaugele. No sellel vist pole eriti mõtet, õigus? Nii et me ei lähe sinuga täna kuuli tõukama?
Ma ei usu.
Ma ka ei usu.
Mina tahan saada astronaudiks.
Huvitav, mina ka!
Tõesti?
Me võib-olla satume sinuga ühte kosmoselaeva.
Võib-olla. Millise soovituse te mulle annaksite, et mida ma tegema peaksin selle jaoks?
Kuna mina ka alles soovin astronaudiks saada. Ja soovin just nimelt selles variandis, et ma pole selleks veel midagi teinud, siis ma ei ole see inimene, kes oskaks sulle nõu anda. Sageli häda ongi selles, et minusugused hakkaksid sulle kohe nõu andma, mida peab tegema. No esimene nõu on muidugi, õpi koolis hästi. Küsi nende inimeste käest, kes on selle valdkonnaga kas teoreetiliselt või praktiliselt... on ju lendureid, on inimesi, kes tegelevad astronoomiaga, Tõravere on niisuke koht Tartu lähistel. Räägi nende inimestega. Nemad oskavad sulle kindlasti anda head nõu.
Aga kas te usute, et universumis on veel kuskil elu, mis ei ole Maa peal?
No tore oleks ju, kui oleks. Aga samas oleks ka tore, kui ei oleks. Mõlemad variandid on täiesti ühtemoodi huvitavad. Kumb variant sulle meeldiks?
Mulle väga meeldiks, et tulnukad siis oleksid olemas.
Oleksid! Kas enam-vähem kujutad ette, millised nad on?
Jah, mul on olnud selline ettekujutus tulnukatest. Hästi paljud arvavad, et see on mingisugused pisikesed rohelised mehikesed kartulikujulise peadega. Aga mina arvan, et nad on sellised pikad ja siis ebarealistlikud kuidagi natuke.
Nagu Avataris enam-vähem?
Jaa, just. Natukene sellised jah.
Aa tead, mida mina arvan. Ma arvan, et tulnukad ei tule mitte teisest ruumist ja ei ole meie seas vahetevahel. Vaid teisest ajast. Nii et mul on niisuke tunne, et võib olla aeg võib kuidagi läbi tilkuda. Et sa võid järsku kuidagi sattuda nagu ajas kuskile.
Kas teie olete õnnelik inimene?
Ikka olen! Muidugi.
Siin on hästi?
Loomulikult. Aga sina?
Mina olen ka väga õnnelik inimene.
Vot, näed sa.
Hetkel peamiselt sellepärast, et ma sain teiega kohtuda.
Aitäh. See on vastastikune.
Aga ma küsin siis niimoodi, et mis teeb teid õnnelikuks?
See, et ma olen ja see, mis minu ümber on, see ongi kokku midagi sellist, mida võib nimetada õnneks. See on niisuke lõputu. Kui sa vaatad mõnda asja, ükskõik millist, no kas või seda sama diivanit, ja leiad, et ta on ilus. No mida ta küll eriti ei ole, aga see selleks. Siis see teadmine võibki sind teha õnnelikuks.
Mis on armastus?
Armastus ongi suur õnn.
Kas te olete kunagi armunud olnud?
No ikka! Vaata, kui ma küsiksin sinu käest, kas sina oled olnud, siis on võib olla, võib olla sa pole veel jõudnud. Aga kui sa küsid seda 71-aastase inimese käest ja ma ütleksin sulle, et pole olnud, siis sa arvad, et minuga on ikka midagi viga. Et sa oled ikka õnnetu inimene ja elanud nii kaua ja kordagi pole olnud armunud.
Mis tunne see on?
See on väga hea tunne. See on väga hea tunne. See on muidugi eriti hea tunne, kui sa millegipärast tajud, et keegi või miski armastab ka sind. See on tiivustav tunne.
Ja lõpetuseks, mis on teie uue aasta lubadus?
Hea Herman, ma olen 71 aastat andnud igasuguseid lubadusi. Nendest vähemalt 69 on jäänud täitmata. Sellepärast ma rohkem neid ei anna.
Toimetaja: Victoria Maripuu
Allikas: "Pealtnägija"