"Kuigi me bändiga lendame väga palju – aastas ligi 80 korda – siis lendamine ei ole just minu lemmiktegevus. Seitse aastat tagasi oli mul selline periood, kus mul oli tõsine lennuhirm ja aasta aega lendasin ma ainult tänu sellele, et perearst kirjutas mulle välja Xanaxit," räägib "Pealtnägija" külalisautor Sandra Vabarna oma eksperimendi eel.

Enam Vabarna lendamiseks tablette ei vaja, aga pakkumine lennata kaasa õhuväe reaktiiviga tõotab tema sõnul pehmelt öelda eneseületust.

Esimese asjana tehakse talle tervisekontroll, et kontrollida üle, kas ta ikka tohib lennata või mitte. "Ma väga loodan, et tohin, sest oma hirmust ma olen üle saanud. Ja täitsa esimese asjana võeti mul kohe uuriniproov." Teine takistus võib olla ilm. "Ehkki taevas on aastaajale ebatüüpiliselt selge, on lennujuhi sõnul olud täna hommikul keerulised," lisab Vabarna.

"Saime eile hoiatuse, et tänasest tulevad väga tugevad tuulepuhangud ja ei näe just iga päev, et lennuk tuleb triivnurgaga külg ees maanduma. Päeva alguses olid meil siin ka liitlasüksused, kes käisid treeninglennul, ja võin öelda, et nemad esimese korraga selle tugeva tuulega maanduma ei saanud."

Vabarna sai tervisekontrollist läbi. "Mul vaadati süda üle, on korras, mõõdeti vererõhku, on korras. Aga natukene mitte nii hea uudis on seetõttu tekkis praegu mul sisse väike ärevus. Kui ma siia sõites suutsin autos rahulikult magada ja ei muretsenud millegi pärast, siis praegu hakkas kõhus natukene keerama."

Põhiülesanne on NATO õhuturbemissioon, mille raames peavad siin kordamööda vahti liitlaste hävitajad. Viimati suve lõpus andsid prantslased teatepulga üle sakslastele. Et kõik see sujuks, töötab baasis umbes mitusada inimest kütusetiimist päästjateni ja hooldusest lennujuhtideni, lenduritest rääkimata. Vabarnast saab üks neist – kaaspiloot.

Leitnant Ahto Sternfeld mitte ainult ei laena Vabarnale oma varustust, vaid teeb talle ka kiirkursuse.

"Väga tähtis on, et sul oleks kaasas esmaabivahend nagu oksekott. Oksendamine on meil selline protseduur, et see on lubatud ja seda võib teha, aga seda võib ainult koti sisse teha. Kipub olema niiviisi, et lennukis on peenikesi kohti, augukesi, värke, ja kui see sinna satub, siis seda koristamist on rohkem kui ühe päeva jagu," selgitas Sternfeld.

Lisaks õpetab leitnant, kuidas kasutada hävituslennuki istet, millega häda korral tuleb ise katapulteeruda. "Istumisasend on tagumik sügavalt istmes, selg sirge. Kui sul on pea ette kallutatud, siis pea raskus kõik mõjub kaelale nii tugevalt – pluss sul on kiiver peas – et see pea jääb sülle," räägib Sternfeld.

Pärast koolitustundi tunnistab Vabarna, et tema suur julgus ja entusiasm on kahanemas. "Neid nuppe, mida tohib puutuda ja mida ei tohi puutuda, mis on punased ning mis on mustad jne, on lennukis päris palju. Põhiline sõna, mis mulle meelde jäi, oli katapulteeruda, katapulteeruda, katapulteeruda."

NATO õhuturbe üks põhiülesanne on tuvastada ja eskortida Vene sõjalennukeid, mis kipuvad õhupiiri rikkuma ning lendavad pahatihti väljalülitatud transponderiga, mis teeb nad tsiviillennujuhtide jaoks nähtamatuks ja ohtlikuks. Vene Föderatsiooni lennukid on Eesti õhupiiri rikkunud tänavu kuus korda.

Vabarna harjutab õppepäeval olukorda, kui näiteks Eesti riigi piiri peaks ületama Vene lennuk, millel on transponder sisse lülitamata.

"Praegu on meie reageerimisaeg 1–5 minutit. Seega, kui tuleb teade, et midagi toimub ja tuleb startida, peame olema stardiks valmis 1–5 minuti jooksul. Saame sihtmärgi kohta suuna, kõrguse ja eraldusmärgid ning püüame õhusõiduki kinni püüda," selgitab Saksa BAP kontingendi ülem Sören Richter.

"Kas olete kuulnud vahejuhtumist, mis oli augustis Hispaania lennuki ja rakettidega? Meil on samasugused raketid. Protseduurid näevad ette kolmekordseid kontrollimeetmeid, põhimõtteliselt kolm turvaetappi. See on rakettidega lendamisel tavaline, nii Saksamaal kui ka siin," jätkas Richter.

Kuidas Leedust startinud Hispaania hävitajal Lõuna-Eesti kohal õhk-õhk tüüpi rakett täpselt lahti läks, on ametlikult saladus, kuid kõik, kellega "Pealtnägija" sellest räägib, kinnitavad, et see oli täielik anomaalia ja sellise asja uuesti juhtumine praktiliselt välistatud. Ämari lennujuhil on olnud aga teisi ärevaid hetki.

"Enamik südame põksumise situatsioone on siiski eriolukorrad, mida juhtub õhus ja maa peal. Kui on tehnilised rikked, siis peab väga konkreetselt, kiiresti ja operatiivselt käituma. Inimeludega me nalja ei mõista," räägib lennujuht Kalvi Jürjestaust.

Kui Kalvi Jürjestaust jälgib Vabarnat ja teisi radarite kaudu, siis oma elu usaldab Vabarna konkreetselt piloot Mati Siku kätte. Major Sikul on 20aastase karjääri jooksul lennutunde kogunenud ligi 5000 ehk kitsukeses lennukikabiinis on ta õhus viibinud rohkem kui pool aastat.

"Kui sa näed enda ees maapinda, siis see on 60-kraadise nurga all, seal peab meie kõrgus püsima, ülekoormus ei tapa. Ehk su pea hakkab kaaluma umbes 30 kilo," rääkis Sikk. Ta kinnitab Vabarnale veel kord, et see ülekoormus ei tapa. "Mu jõnglane on ka üsna pisikene, ma tahan ka koju minna."

Vabarna teab, et ta peab üks hetk tõmbama lihased väga pingesse, et üleval mitte pilti eest kaotada. "Aga mis hetk see on? Eks ma natukese aja tagant tõmban lihased pingesse, aga ma loodan vähemalt, et ma ei ole siuke pussukott nagu Mihkel Kärmas, kel pilt eest ära läks." Kärmas tegi samasuguse sõidu kaasa umbes kümme aastat tagasi.

Enamuse ajast toimuvad treeningud ja neis mängivad olulist rolli õppereaktiivid L39, mida Eesti õhuvägi säästliku väikeriigi armeele kohaselt rendib. Peamiselt treenitakse sihitajaid, kelle ülesanne on suunata hävitajad sihtmärgi juurde. Lihtsalt öeldes major Sikk peidab ennast pilvedesse ära ning sihitajad aitavad radarite abil NATO hävitajatel ta üles leida. Sellise kullimängu jaoks ongi soodsam kasutada õppereaktiive.

"Kui me hakkame protsendiliselt vaatama, kui palju meil ise enda treenimiseks läheb, siis see on äärmiselt väike võrreldes sellega, mida me lendame teistele. Ehk kui need inimesed, kes radari ekraani taga istuvad, need, kes istuvad kuskil raadioga, juhivaid meid kuhugi, siis me treenime teisi," selgitas Sikk.

Kuigi kabiinis on konditsioneer, siis lennule läheb Vabarna piloot Matiga paksudes vattides. "Kui midagi läheb väga vussi ja tuleb katapulteeruda, ja ma olen T-särgiga ning ma hakkan sealt kõigepealt varjuga alla tulema ja veel kuskile teisele poole metsa lähen, siis mis nägu ma olen. Mulle meeldib, et mul on jope sel hetkel seljas," selgitab Sikk.

Mati pole enda sõnul pidanud kunagi katapulteeruma ja Vabarna loodab, et see kordki pole esimene kord. "Kui ma vaatan enda ees olevat nuppude rägastikku, siis ma pole kindel, et mul kõik õigesti välja tuleks. Samas ei tohi ka kogemata kuhugi nupule või kangile pihta minna, muidu võin ootamatult katapulteeruda," räägib Vabarna.

Vabarna ja Sikk sulgevad kuplid ja veerevad lennurajale. "Kõigepealt lähme siis kolme kilomeetri kõrgusele," ütleb Sikk.

Vaikselt ülespoole liueldes on Vabarna väga õnnelik ja uhke, et väljakutse vastu võttis. "Üleval on vaade nii selge ja ilus – tunnen suurt rõõmujoovastust."

Esimene tiir pea alaspidi toob ka esimese ülekoormuse. Nähtamatu raske käsi surub teda tugevasti vastu tooli. "Hoian hinge kinni ja tõmban lihased krampi."

Sikk juhendab, et Vabarna ei ehmataks.

"Hmm, polegi nii raske. Ei tea miks see Kärmas pildi eest ära viskas?" märgib Vabarna. Paar minutit hiljem on aga teine lugu. Mati teeb esimese surmasõlme ja Vabarnal on tunne, et tema peale laotatakse järjest sajakilosed liivakotid. "Tekib kerge paanika, sest ma ei saa enam liigutada. Kuniks pilt läheb täitsa eest ära."

Vabarna kahtlustab, et ilmselt jäi ta hinge kinni hoidmise ja lihaste pingutamisega hiljaks ning proovib sügavalt hingata ja rahuneda. "Lasen endale esimest korda hapnikku, sest süda on veidi paha. Mõtlen koolituse viimasele slaidile "Naudi lendu!""

Mati jätkab õhuakrobaatikat ja kõik kordub taas. Vabarna märgib, et pärast lendu ta konkreetselt seda pildi tasku panekut ei mäleta. Järgmiste lennupiruettide ajal suudab ta enda mõtted ja keha kontrolli alla saada ning peab ülekoormusele vastu. Juba tundub, et ta hakkab asja käppa saama.

Lõpuks teevad nad madalennu üle Ämari. Selleks hetkeks on Vabarnal tohutu joogijanu ja reielihased hakkavad kontrollimatult värisema. "See on vastik."

20 minutit möödub linnutiivul. Tagasi rulludes tunneb Vabarna, kuidas emotsioonid jooksevad mööda kogu keha. "Tahaks täiest kõrist karjuda ja kõigiga seda kogemust jagada!"

Vabarna lisab, et kogemus oli äge ja soovitab kõigil hävitajatega lendama minna. "See oli kogemus, tõesti elu elamus. Ja mis kõige tähtsam – oksekott on puhas ja alles."