Miks on festivali nimi sabatants?

Siig: Sabatantsuks võib nimetada teatud tantsutüüpi (nn voortantsu), kus inimesed liiguvad laulu või pillimängu saatel järjestikku üksteise taga ehk n-ö sabas. See on üks arhailisemaid tantsutüüpe nii Euroopas kui maailmas üldse. Selle sünniaega on võimatu dateerida.

Barbo: Me väärtustame festivalil traditsioonilisi tantsuvorme, mitte ainult arhailisi. Püüame festivalile kutsuda ka praeguseid traditsioonilise muusika-tantsu edendajaid. Püüame toetada ja kaasata ka noori, kes selle valdkonnaga on hakanud tegelema.

Kõik ilmingud, mis pole tingimata kunstilised või lavalised, vaid just traditsioonile suunatud ehk hariliku tantsu viljelemisele – need on meie huviorbiidis.

Milliste traditsiooniliste tantsudega saab tänavusel festivalil tutvuda?

Siig: Meil on programmis nii eesti kui välismaa tantsu õpitoad. Tänavu on kõige kaugemad tulijad Duo Bibonne-Raibaud, kes on gaskoonid ja tulevad Edela-Prantsusmaalt.

Barbo: Huvitav on see, et gaskoonidel on samamoodi olemas voortantsud – nende keeles aheltantsud. Neil selliseid arhailisemaid tantse, millest meie ei tea mitte midagi või on meile väga võõrad.

Samas on neil olemas uuemaid tantse, mis on sarnased meie seltskonnatantsudega. Pillidest mängivad nad torupilli ja viiulit.
Igal huvilisel on võimalus festivalil midagi täiesti uut õppida ja leida midagi tuttavat. Meid on alati külastanud ka meie lähinaabrid leedulased ja lätlased.

Siig: Mitmendat aastat on meil ka eraldi meestetantsu õpituba, kuhu saavad minna vaid mehed. Meestetantsude juures alustasime eesti päritolu tantsudega, aga oleme õpetajaid toonud ka kaugemalt. Tänavu on meil selleks Juha-Matti Aronen, kes on soomlane ning tunneb ingeri ja karjala traditsioone. Eraldi õpituba on ka naistele.

Kuidas festivali päevad on üles ehitatud?

Siig: Need algavad seminaridega, kus eeskätt vesteldakse tantsu ja tantsumuusika teemadel, millele järgnevad õpitoad ning siis tantsuõhtu.

Sarv: Enamasti saab kõike seda, mida sai päeval õpitoas õpitud, õhtul tantsusaalis järgi proovida. Tantsud on mõistagi erinevad ja need vahelduvad. Üldiselt on tegu ikkagi lihtsate tantsudega, millega saab enamasti hakkama igaüks, ilma et oleks õpitoas eelnevalt käinud. Piisab, kui teisi matkida. Õpituba ei ole eeldus tantsimiseks, vaid tantsule sisu andmine, mida tants endast kujutab ja mida see tähendab.

Festival toimub viiendat aastat. Kuidas on see aja jooksul arenenud?

Siig: Esimesel aastal ei olnud raske korraldada festivali, vähemalt seda osa, mis puudutas muusikuid ja õpetajaid. Inimesed, kes traditsioonilise tantsuga tegelevad, on enamasti ikka hea meelega festivalile tulnud. Esimesel aastal tuli teha palju selgitustööd, mis see sabatants täpselt on, aga nüüd juba teatakse.

Sarv: Kui võrrelda seda, mis on viie aastaga muutunud, siis esimesel aastal oli teadmatust rohkem – mida-kuidas täpselt teha –, kuid õpetajad ja esinejad tulid rohkem vastu. Nüüd on festival rutiinsemaks muutunud, kuid korralduslikult kindlasti mitte raskemaks.

Barbo: Lahe on see, et viie aastaga on tulnud juurde neid muusikuid, kes mängivad muusikat mitte lavalises mõttes, vaid just tantsule. Rahvakultuuris on selline mõiste nagu „sünkretism“, mis tähendab, et ei saa eraldada tantsu muusikast ja muusikat inimesest.

Vanasti olid kujutlematud olukorrad, kus keegi ainult tantsiks või laulaks. Püüdleme samuti selle poole, et muusika ja tantsijad oleksid aktiivses suhtluses. Mäletan, et selles mõttes oli esimesel aastal veidi väiksem valik muusikute seas, kes mängiksid justnimelt tantsuks.

Siig: Kui rääkida tuntud nimedest, siis seekord tuleb Villu Talsi, kes mängib soolona, ja Maarja Nuut. Samas on meil neid esinejaid, kes on valdkonna siseselt väga oodatud nagu Aivar Arak, Juhan Uppin ja Ülemakstud Rentslihärrad.