Hampton tunnitas, et ta kirjutab siiani paberi ja pliiatsiga. "Stsenaariumisse parandusi teen arvutis, aga mulle meeldib kirjutamise tunne," tõdes ta ja lisas, et suurte auhindade suurim mõju on palganumber, aga muud suuremat muutust sellega ei kaasne. "Pärast esimest Oscarit filmiga "Ohtlikud suhted" läks mul kuus aastat, et valmiks järgmine film," tõdes ta ja mainis, et vahepealsete aastatega kirjutas ta kolm-neli suurt stsenaariumit, mis filmiks ei saanudki. "Seega suurt muutust ei tulnud."

Hamptonile esimese Oscari toonud "Ohtlikud suhted" põhineb skandaalsel prantsuse romaanil. Seda ta aga ei usu, et praegusel hetkel stsenaariumi kuidagi teisiti kirjutaks. "Huvitaval kombel tehti hiljuti sellest ka teatrilavastust Kuninglikus Rahvusteatris ja ma tegin mitmeid muutuseid, eelkõige kahe naise rollidele, keda filmis mängisid Michelle Pfeiffer ja Uma Thurman, tegin need kaks osa veidi paremaks, võib-olla seda teeksin ka filmi puhul, kui seda uuesti peaks tegema."

Ta meenutas ka, kuidas täpselt enne "Lepituse" võtteid kärbiti eelarvest viis miljonit dollarit. "Selgus, et selles oli kasu, sest kõik need nüüdseks kuulsaks saanud kaadrid rannad olid meie reaktsioon kärbete järel, me teadsime, et peame kasutama väga palju statiste, kuskil 1500 inimest, aga saime nad võtta ainult üheks päevaks," rõhutas Hampton ja lisas, et vahel on tõesti nii, et vajadus on leiutiste ema.

Stsenaariumit kirjutades on tema põhimõte, et kui saad stsenaariumi valmis, siis püüa seda lühendada vähemalt kümme protsenti. "Töötasid David Cronenbergiga filmis "Ohtlik meetod", arvasin, et olen kirjutanud väga tiheda stsenaariumi, aga ta võttis sealt välja 15 lehekülge," tõdes ta.

Peamiselt stsenaristina tundub Hampton ütles, et lavastamine on ikkagi palju lõbusam kui kirjutamine. "Ma vist nautisin seda isegi liiga palju, kui lavastasin, sest kui "Carrington" sai valmis, siis ütlesin Stephen Frearsile, et mul oli nii tore, mille peale ta ütles, et see oli seetõttu, et sa pole lavastaja."

Seda tunnet tal olnud pole, et sooviks oma nime mõne filmi tiitritest eemaldada, kuid paar pettumust on siiski olnud, kus tema stsenaariumil põhinev film pole olnud päris selline, nagu ta oli lootnud. "Aga sellel on erinevad põhjused, vahel on selleks režissööri kogenematus, vahel raha, vahel näitlejate valik, mis pole päris õige."

Teise Oscari pälvis Hampton Florian Zelleri filmi "Isa" stsenaariumi eest. Linateos põhineb Zelleri tekstil, tema tekste on Hampton prantsuse keelest hulgaliselt tõlkinud ning ümber seadnud nii teatri kui filmi jaoks. "Olen töötanud seitsme tema näidendiga, mulle väga meeldib tema looming, see on ainulaadne kombinatsioon selgusest ja lihtsusest, samuti on see tõeliselt originaalne, sa ei tea, mis juhtuma hakkab."

Filmidest otsib Christopher Hampton originaalsust ja tõetunnetust. "Nagu ütles Joseph Conrad: tõde on see, mida publik alati ootab, aga unustab küsida."