"Tihtilugu pöördutakse minu poole, et aita seda või teist ja tavaliselt olen ma üsna skeptiline. Kõiki ei jõua aidata ja endal on ka mingid plaanid, aga kui minu poole pöörduti materjaliga, millest valmis dokfilm "Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast", sain aru, et tuleb käed lüüa," ütles produtsent, dokumentalist ja õppejõud Riho Västrik.

Dokumentaalfilmi maailm on natuke intiimsem ja väiksem, kui mängufilmide maailm. "Sellist produtsendi põhisust nagu Hollywoodi filmidel, et produtsendil on mingi stsenaarium, millele ta hakkab otsima loomingulist tiimi, seda Eestis peaaegu ei juhtu. Meil on nii, et parimal juhul on režissöör ja produtsent pikaaegsed koostööpartnerid. Üldiselt on Eestis nii, et režissöör on eelkõige ikkagi autor ja üldiselt on ka nii, et autor peab tahtma seda teha. Kokku saadakse nii, et autor pöördub oma mõttega produtsendi poole, " selgitas Västrik.

Kõige edukamalt on Västrik teinud koostööd režissöör Vassili Saranaga, kui ta valmistas 2006. aastatel ette dokfilmi "Middendorffi jälgedes". "Kokku me saime ja kokku me jäime, oleme siiamaani hästi lähedased. Tema on nüüd otsapidi tagasi Ukrainas ja ootab, et ma tuleksin temaga sinna pikki loodusprojekte tegema, aga see ei ole praegu enam nii lihtne," nentis Västrik.

Eriline tõmme on Västrikul Arktika poole. "Olen aru saanud, et see tuli sellest, et lapsepõlves lugesin Jack Londoni raamatuid ja minu jaoks olid need raamatud romantilised. Enne kui ma geograafilisse Arktikasse sattusin, hakkasin käima mägedes, mis liustiku tasandil on ka arktiline vöönd. Tervisele tähendab see ka päris rasket katsumust. Oma grupikaaslastele lootmine võrdub samaga, mis on kaevikuvendlus sõjaväljal. Tänu Middendorffi projektile avastasin enda jaoks Arktika ja jäin sinna käima kümneks aastaks," sõnas Västrik.

Viimane projekt oleks pidanud olema Eduard von Tolli Sannikovi maa otsingud. "Sellega ma ka alustasin, aga filmi tegemise ajaks oli selge, et poliitiline olukord on nii keeruliseks läinud, et midagi head sellest ei tule," meenutas Västrik. "Otsustasin ise projektile pidurit tõmmata."

Palju preemiaid on saanud 2008. aastal koos Saranaga valminud dokfilm "Muskusveise tagasitulek". "Seal filmis on vahetu kargus. Selle filmiga läks nii hästi, et filmi näidati Prantsuse-Saksa avalik-õigusliku kultuuri- ja hariduse teemalises telekanalis Arte. Ilma et ma oleksin seda filmi ise kellelegi pakkunud. Lihtsalt kirjutati mulle, et nad tahavad seda filmi osta," tõi Västrik välja.

Saranaga tegi Västrik 2010. aastal koos ka dokfilmi "Suur jõgi", mis koosneb kahest osast "Reis Leena lättele" ja "Delta".

Västrik õpetab BFM-is dokumentaalfilmi lavastamist ja loomist ning produktsiooni ja dokfilmi ajalugu ja teooriat.

"Dokfilm algab mõttest. Kui mõtet pole, võid pärast sinna külge pookida mida tahes, mõtet ikka ei ole. Nii ma õpetangi. Tuleb olla hea vaatleja, osata märgata eripärast ja osata luua seoseid. Stsenaariumeid kirjutatakse ka, aga need pole sellised nagu mängufilmide puhul. See on rohkem esseistlik suunitlus, mida ma tahan saavutada. Vilunud lugeja peab kavatsusest välja lugema, mida ta hakkab nägema ja kuidas see võiks kõlada. See on visuaalne kirjutamine. Oma kunstilise mõtte peaks kahe-kolme lehe peale suutma kirja panna," selgitas Västrik.

"Joosep Matjusega me kirjutasime küll filmi "Vanamees ja põder" sünopsist nii, et vestlesime ja ma kirjutasin lause ja küsisin temalt kas nii, ja Joosep ütles, jah, nii võiks olla. Nii me kirjutasime koos sünopsise lõpuni valmis, " muheles Västrik.

Västriku sõnul on kõige rohkem teda mõjutanud ja suunanud Jaan Künnap, kellest ta on teinud 1999. aastal ka dokfilmi "Lumeleopard", Vassili Sarana ja filmirežissöör, stsenarist ja filmiõppejõud Boris Frumin. "Kuidagimoodi ta süstis minusse mingit vibe'i, mis viis mind edasi ja ma olen nüüd ise õppejõud ja et ma üldse tegin edasi filme, kui ma BFM-i magistrantuuri läksin," tõdes Västrik.

"Lumeleopard" on Västrikku kujundanud väga palju. "Toona me läksime 65-päevasele ekspeditsioonile Himaalajasse. Sellel ekspeditsioonil oli kõike, see oli karm katsumus füüsiliselt ja kultuuriliselt silmaringi avardamise mõttes ka. Toona olin ma inimesena veel väga vormitav ka," nentis Västrik.