Vello Jürjo oli mitmekordne Nõukogude Liidu meister jääpurjetamises. Võistlemist jätkas ta kõrge eani, veel 70. eluaastates tuli ta Euroopa meistriks endast poolte vanemate meeste vastu võisteldes. "Lisaks võistlemisele oli ta ka kuldsete kätega. Tema skeem oli, et iga aasta ehitas ta endale uue purjeka, sõitis selle Euroopa tšempioniks, müüs selle maha ja siis hakkas aastaring uuesti pihta. Tema käsitöö sõidab üle Euroopa igal pool ringi," rääkis Oksmann.

Esialgne idee oli Mihkel Oksmannil teha portreefilm oma vanaisast, kuid ajaga filmi fookuspunktid muutusid. "Elu korrigeeris kogu aeg seda plaani. Minu roll filmitegijast rohkem lapselapse suunas muutus aina olulisemaks, mistõttu ka film muutus hästi palju ja nii jõudsin ma ka ise sinna filmi päris suures osas lõpuks sisse. See ongi meie ühine teekond vanaisa ühe unistuse nimel."

Filmi hakkas Oksmann tegema, kui sai vanaemalt kõne, et vanaisa on hakanud uut jääpurjekat ehitama. "Tegelikult siis oligi see hetk, kus ma sain aru, et kui seda filmi teha, siis peaks see hetk olema nüüd, et teist võib-olla sellist võimalust enam ei tule. Nii ma võtsingi oma kaamera ja sõitsin Hiiumaale," rääkis Oksmann.

Vanaisa end Oksmanni sõnul filmitegemisest segada ei lasknud. "Ta vaatas sellest mööda ja nägi, et väga tore, et lapselaps on siin. Ta haaras ka võimalusest, et panna ka mind proovima jääpurjetama siis panna, et kellelegi oma jääpurjetamise mantel üle anda. Kas see õnnestus või mitte, eks seda näeb juba filmist."

Oksmanni sõnul sai üsna kiiresti selgeks, et film räägib hoopis vanaisa ja lapselapse suhtest. "Ta suhtles minuga üle kaamera ja hakkas mulle panema mingisuguseid ootusi, et mida me võiks teha ja kuidas me võiks teha ja mida me peaks koos tegema. Mul ei olnud võimalust ka taganeda sellest ja ma läksin sellega kaasa," rääkis ta.

Ühel hetkel hakkasid aga ka need rollid muutuma. "Vanus iga aastaga suurenes ja ma sain aru, et ühel hetkel pidin hakkama ka mina seda protsessi tagant tõukama, et me lõppeesmärgini jõuaksime. Meie kahe dünaamikas väga suuresti see film sündis ja tegelikult on seal filmis ka kolmas roll – vanaema, kes tegelikult kogu mängu dikteeris."

"See film on minu jaoks ka lapsepõlve tagasiminek. Veetsin väga palju Hiiumaal vanavanemate juures aega ja üks osa sellest oli see, et vanaisa võttis meid kaasa, pani autosse, kas siis pani kanuusse, purjekasse, jääpurjekasse. Ega me toona sellega väga kaasa ei läinud. Kui keegi sulle sellised ootused seab, siis võib-olla sa kohe liinile ei lähe, aga nüüd aastaid hiljem, kui ma olin kaameraga tagasi, siis ma lasin nendel asjadel juhtuda. See oli väga tänuväärne," rääkis režissöör.

Filmi maailmaesilinastus toimub 11. novembril PÖFF-il. Järgmise aasta alguses jõuab film ka Eesti kinolevisse.