21. märtsil jõuab kinodesse Riho Västriku dokumentaalfilm "Päikese kodanik", mis räägib loo vendadest Urbidest ja nende fenomenist 1980. aastate Eestis. Filmi keskmes on Tarmo Urbi juhtum, kuid loo lahutamatuks osaks on ka vend Toomas, kellega elatakse aastakümneid täielikus sümbioosis.

Vanemale vennale Tarmole tundus, et NSV Liidus ta oma annet realiseerida ei saa, on vaja pääseda Läände. Kui heaga ei õnnestunud, tekkis Tarmol kinnisidee igal juhul põgeneda. Tulemuseks vahistamised, istumine Patarei vanglas, skisofreenikuks kuulutamine ja sundravi psühhiaatriakliinikus.

Kuigi põgenemisega kaasnesid erinevad ohud, ei mõelnud Tarmo plaani katki jätta. "Kui sa midagi otsustad, siis see on selline ühe suuna tee. Sa ei mõtle tagasiteele, vaid lihtsalt tead, et sa lähed kõigest läbi. Me oleme ka väga paljudest asjadest läbi läinud tänu sellele, et sul ei tulegi pähe tagasi pöörata," rõhutas ta ja lisas, et mingitel hetkedel ei ole olnud aega hirmu tunda.

"Sa lihtsalt pead minema, lähed ja kõik. Tuleb, mis tuleb. Kui su elu viib läbi vangla, siis sa voolad ka vanglast läbi ja tuled tervelt välja. Minu elu on läbi mitme vangla voolanud ja siin ma olen. Terve. Väga paljud jäid ju sinna sisse. See elukas seedis nad läbi ja sinna nad kadusid," nentis ta.

Mitmeid kordi vangis istumine on Urbi sõnul tema vaimule kasulik olnud. "Ega mungad ei lähe ka ilma asjata kambritesse ja koobastesse," märkis ta. "Kui mind esimest korda vangi saadeti, siis ma küsisin vaimudelt, miks ma vangis olen, sest see oli selge, et mind pandi sinna petuga kinni. Vaimud ütlesin, et sa pead minema siin õpetama – Nõukogude vanglates pole ju kirikuid, sa pead vange õpetama ja harima," rääkis muusik.