Filmi loomise taga on kohtumine metsamehe ja loodusfilmija Valeri Štšerbatõhiga."Minu juurde tulid usaldusväärsed inimesed ja rääkisid ühest suurepärasest inimesest, kes on juba palju vägevat materjali filminud. Nad ütlesid, et see on tõesti vägev ja ta ei oska praegu midagi rohkem teha, kui kuskile platvormidele ja Youtube'i klipikesi teha. Nad uurisid, kas ma viitsiksin vaadata, et äkki see on nii väärt materjal, et sellega annab midagi rohkem teha. Ja vot niimoodi see juhtus, et ma sain kokku Valeri Štšerbatõhiga," rääkis Värstrik "Ringvaates".

Valeri Štšerbatõh on pühendanud end looduse jälgimisele ja jäädvustamisele oma kodupaiga metsades. "Ta on eluõpline metsa- ja looduskaitse inimene. Ta tunneb seda maailma väga hästi. Kui ta pensionile jäi, siis kes mida teeb pensionile jäädes. Mõni sõidab soojale saarele, tema otsustas, et hakkab veetma ööpäevi varjes ja tegelema looduse filmimisega," kirjeldas Värstrik.

Filmi alapealkiri "Märkmeid metsast" peegeldab selle ülesehitust. "See film on minu arusaamist mööda märkmiku moodi tehtud. Me teeme märkmikusse sissekandeid siis, kui on midagi väärt sissekandmist. Ehk me ei hakka sinna kirjutama kahe sissekande vahel, et möödusid päevad ja midagi ei juhtunud, vaid me põhimõtteliselt teeme sissekandeid, kui on tõesti midagi ägedat. Nii on see film ka tehtud," selgitas režissöör.

Štšerbatõhi töö keskmes on kotkaste ametlik söödaplats, kuhu ta viib kalapäid. Selle ümbruses on rajakaamerad, mis avavad metsast laiema pildi. "See on tõesti fantastiline, mida nende rajakaameratega on salvestatud."

Režissööri sõnul näidatakse filmis üksnes vabas looduses elavaid loomi. "Kedagi neist ei ole kuidagimoodi treenitud või meelitatud, nad on vabad metsikud metsloomad, kes ei ela isegi looduskaitsealal, rääkimata rahvuspargist. Nii nad elavad. Ja mulle meeldibki rääkida, et okei, nad on loomad, aga me räägime kolmandast Eestist, nad on meie kaaskodanikud, kuigi neil ei ole kodakondsust. Me lihtsalt ei ole näinud, kuidas nad elavad," sõnas Värstrik.

Filmi puhul on oluline helide kasutamine ja muusika puudumine. "Mul oli mõte viia vaataja kohale, et kui sa kinosaalis seda elust suuremana vaatad ja kuuled neid helisid, siis tunned, et oled seal kohapeal. Ühest küljest võib olla meditatiivne rännak, teisest küljest jõuad ise mõelda, mis toimub. Need loomad on nii selgelt tuntavad. Võib-olla kotkaliike ei ole nii kerge eristada, aga rebast, ilvest ja karu ikka tunned. Vaatad, kuidas nad omavahel toimetavad ja võib-olla mõtled paralleelselt inimeludele," märkis ta.

Film toob esile ka loomade vahelised üllatavad jõuvahekorrad. "Kuigi rebane varastas mägra lõugade vahelt kala ära, siis filmis me näeme, et mäger teeb tuule alla nii hundile kui ka rebasele ja hundid kiusavad karu, kes peaks olema metsa kunn. Tegelikult tuleb selle loogika järgi välja, et hoopis mäger on Eesti metsade kunn," naeris Värstrik.