Äsja Jaapani maailmameistrivõistlustelt naasnud Lillemets tõi endaga kaasa kaks kuldmedalit ja ühe pronksi. Raamatupidajana töötav nelja lapse ema Lillemets avastas käesurumise enda jaoks juhuslikult kolm aastat tagasi.

"Nägin plakatit, kus oli välja kuulutatud käesurumisvõistlus. Ridade vahel nägin ka naistekategooria open'it. Küsisin korraldajalt, et palju naisi on. Vastus oli, et ainult üks. Siis mõtlesin, et mina olen teine," meenutas 50-aastane Lillemets, kes jõusaalis käis juba enne.

"Mulle on kogu aeg meeldinud sellised ekstreemsed ja teistmoodi alad. Käesurumine tundus täpselt see," märkis Lillemets ning lisas, et midagi sellist poleks ta osanud oma elust oodata.

"Mäletan, et koolis käies tegin ma referaadi Jaapanist. Salamisi unistasin, et kunagi võiksin ma sinna jõuda," lisas Lillemets, kes kooliajal ühegi spordiga tõsisemalt ei tegelenud.

Lillemets toonitas, et käesurumine on päris sport. "Seal on väga tugevaid tegijaid, nii mehi kui ka naisi. See on praegu väga tõusev trend ja spordiala. Juba Eestis tegutseb umbes 15 naist, mitte enam üks. Ei saa öelda, et ma Eesti parim olen. Kogu aeg on kannad kuumad ja keegi jõuab järgi," rääkis ta.

Treenib Lillemets neli korda nädalas. "Tehnikat ainult kord nädalas, sest see on kõõlustele väga koormav. Rohkem ei ole sa võimeline seda tegema," selgitas Lillemets ning lisas, et teistes trennides tehakse spetsiifilisi jõuharjutus kätele, õlgadele ja randmetele.