"Tokyo ei ole Jaapan, seda ma alati eraldi rõhutan. Tokyo on nagu eraldiseisev oaas kellegi jaoks ja kellegi jaoks põrgu keset Jaapanit. Täiesti omanäoline linn," ütles Tokyost raamatu kirjutanud Liisa Berezkin. "Kõik, mida inimene suudab endale ette kujutada, on Tokyos kättesaadav."

Berezkin hakkas Tokyos elades taevast puudust tundma. "Algul tundus Tokyo nagu muinasjutumaailm. Kui ma 19-aastaselt Jaapanist vaimustuma hakkasin, hämmastas mind tol ajal see, kui julgelt Jaapani muusikud oma lugusid laval esitasid ja kogu visuaalne pool oli ka minu jaoks rabav."

"Minust ei saanud teadlast, ma jätsin doktorantuuri seal pooleli. Sain aru, et see eesmärk, mille pärast ma tegelikult Jaapanisse läksin, see ei olnud antropoloogiline töö, mida ma ise laialt välja reklaamisin, vaid läksin sinna nautima ja kogema. Selleks, et kogeda ja nautida, peab ka vaeva nägema," sõnas Berezkin. "Ma õppisin jaapani keelt väga süvenenult."

Öösiti kirjutas Berezkin jaapanikeelseid raamatuid ümber. "Tänu sellele ma saingi oma stipendiumi kogu aeg pikendada."

Berezkini sõnul pole jaapani ühiskonna alustalaks indiviid, vaid grupp. "Selleks, et grupina toimida, on kindlad reeglid, kindel struktuur, mis aitab neil oma asjadega hakkama saada. Kohati need reeglid on äärmiselt jaburad," nentis Berezkin. "Jaapanlane ei pane kunagi omaenda vajadusi, soove, hirme või rõõme esikohale. Jaapanlase jaoks pole midagi hullemat, kui see, et ta kogukonnast välja heidetakse."

Jaapanis on väga oluline koht hierarhial ja iga jaapanlane teab, milline on tema koht teatud grupis.

"Jaapanlastel on ka vajadus olla oma isiklikus ruumis ja jaapanlaste sisetempel on nende kodu, kuhu reeglina külalisi ei kutsuta. Selleks, et sind kellegi koju kutsutakse, peavad teie suhted olema erakordsed," sõnas Berezkin, kes on käinud jaapanlaste kodus.

Pidevalt üksteisega koos lähestikku viibimine tekitab stressi, seda ütlevad jaapanlased tihti.

"Mina näen Jaapani seiklust oma elukogemuses ringina. Alustasin kuskilt ja spiraalina tulin tagasi. Mingi hetk tundus, et spiraal on negatiivne, läheb hästi sügavale ja ma olen ära eksinud, ennast ära kaotanud, ma ei tea enam, mida ma tahan, aga saades lõpuks aru, et ma kuulun Eestisse ja ma tahan siin elada, siis kaugelt vaadates Jaapan muutus äkitselt taas nii ilusaks," tõi Berezkin välja.