Piret Veigel sai Tallinna ülikoolist ajaloodiplomi. "Eks see oli ühe kunagise pooleli jäänud teeotsa uuesti jalge alla võtmine. Kunagi, eelmisel aastatuhandel oli väike mõte minna ajalugu õppima, aga see jäi tookord pooleli," selgitas Veigel.

Veigelit inspireeris ka baltisaksa kultuuripärandi teemaline aastane mikrokraad, mille ta võttis ette koroonaaja lõpus. "Tegin selle ära ja kohtusin väga paljude huvitavate mõttekaaslastega. Kui ma istusin oma maakodus, kus mul on tore vaade Liivi lahele, ja olin äsja lugenud raamatut viikingiajast, siis sain merele vaadates aru, et 500 või 600 aastat tagasi oleksin näinud Hansa kogede purjeid, mis siit täpselt läbi läksid," jagas Veigel ning otsustaski peale mikrokraadi jätkata.

Veigel kinnitas, et igav ei olnud hetkekski. "Ajalugu ei ole minu jaoks kunagi igav olnud, aga Nõukogude okupatsiooni ajal oli ajalool oma filter peal. Kui seda filtrit ei olnud, siis olid asjad, millest ei räägitud. Lisaks oli ka veel asju, millest ei teatud veel rääkida, sest ajalooteadus ja -käsitlemine on vahepeal suuri samme teinud. Arheoloogia on näiteks ajaloo varjust välja tõusnud," märkis Veigel.

Ka õppimiskogemus oli sel korral hoopis teistsugune. "Omal ajal oli see nii, et sa istusid loengus, sul oli vihik, pastapliiats ja panid kõike usinalt kirja, mida õppejõud rääkis. Tänapäeval on see täiesti teistsugune. Mind julgustas seda teekonda ette võtma ka võimalus õppida ilma päriselt kuskil kohale minemata. Minusugusele, kes õppis samal ajal täiskohaga töötades, oli see palju lihtsam võimalus. Sain oma aega paremini planeerida," ütles Veigel.

"Sellepärast ma lootsin, et saan ka ülikooli päevaõppes hakkama, aga see oli muidugi palju intensiivsem. Seal tuleb palju lugeda, loomulikult loengus käia, aga hästi palju oli seminare, mis olid tõeliselt huvitavad. Lugesid materjalid ära ja nende põhjal oli elavam või vaiksem diskussioon," lisas ta.

"Seminaris olid ju erinevad eagrupid. Mina olen natukene küpsem ja samas olid ka üsna värskelt koolipingist tulnud. See, kuidas meie maailmanägemus haakis ja põimus ning kuidas õppejõud seda omalt poolt suunas, oli lihtsalt väga-väga tore," märkis Veigel.