Põhivahend, mida ma meisterdamisel kasutan on kõrs ja maalriteip, kuhu kirjutad nimi peale. Ei pea üldse palju vaeva nägema. Teip ümber kõrre ja nimi peale, Teipi ei tohi väga kõrre otsea panna, muidu ei saa kõrrest juua," juhendas disainer ja käsitööõpetaja Anna Lutter.

Võib teha ka natuke keerulisemalt. "Valida mustritega tugevam paber, joonistada pokaali jala aluse või maalriteibi järgi ring ette ja lõigata välja. Kõige keerukam on ringi keskele auk saada. Ühe külalise puhul on seda lihtne teha, aga kui tuleb 50 külalist, siis saavad külalised ise endale sildid teha," tõdes käsitöömeister.

Lutter pakkus välja ka ühe vahva seltskondliku mängu. "Paberile on joonistatud pokaalialuste järgi ringid ja iga külaline lõikab ise oma ringi välja. Ring on jagatud neljaks võrdseks osaks, kuhu külaline kirjutab enda kohta kolm õiget fakti ja ühe väljamõeldud fakti. Kui peol on inimesed, keda te ei tunne, käite pokaaliga ringi ja mäng on selles, et võõras inimene peab ära arvama, milline neist faktidest on vale," selgitas Lutter.

Kui ühed ja samad sõbrad käivad külas, saab ette valmistada nimedega pesulõksud, mis iga kord külaliste saabudes välja võtad. "Pesulõksu kinnitad pokaalijala külge. Haaknõeltega saad pokaali jala külge erinevaid asju panna, helmeid, helkuri või mida iganes."

Klaasi ümber saab panna ka vanu sularahakumme, kuhu külge on pandud erinevad nööbid.

Oluline on Lutteri sõnul ka see, mida kindlasti ei tohiks klaaside külge panna. "Kunagi ei tohiks kasutada nööri või paela. Kui sa pärast nõusid pesed, kirud ennast maapõhja, et sa nöörid ümber klaasijala sidusid. Ma olen seda teinud. Need lähevad täiesti krussi ja sa ei saa neid enam lahti. Veel hullem, kui sa oled midagi traadiga sinna külge pannud,"jagas oma kogemusi Lutter.