"Möödunut aastat annab elu lõpuni meenutada. 20 minutiga oli juurdeehitis ära põlenud ja leegid kasvuhooneni väljas. Tuletõrje oli 20 minutiga kohal ja harutasid voolikuid lahti, kui leegid kasvuhoonesse jõudsid. Oleks nad veel 15 oodanud, siis ma siin praegu ei räägiks," ütles 61-aastane aednik ja aiapidajate koolitaja Harri Poom, kes elumaja põlengu tagajärjel elab koos ligi saja kanaga kasvuhoones, mis õnnetuses püsti jäi.

Katusekonstruktsioon on majal juba uus tehtud, "Põrand tuleb välja vahetada, sest saepuruplaat sai tonnide kaupa tulekustutusvett, on pundunud ja lõhnab halvasti," sõnas Poom.

See ei olnud esimene põleng mehe elus, üks osa elutööst hävis 2017. aastal, kui põles ära Eesti suurim kaktuste erakollektsioon koos kasvuhoonega. "See oli emotsionaalselt kõva pauk ja rahaliselt ka, aga ega praegune kergem ei ole," nentis aednik.

Üldiselt on Poom paadunud optimist, kes üleliia ei muretse. "Vald pani õla alla, maksid ära lammutuse ja põlengujärgse koristamise. Ja kui see asi juba läinud oli, siis tuli tunne, et elame veel," on Poom vallale abi eest väga tänulik.

Kuni novembrini magas ta väljas, sest talle meeldib värske õhk ja jahedus. Kasvuhoones elab Poom koos erinevat tõugu kanakarja ja kukkedega. "Nad on ikkagi tarbelinnud, nimesid ma neile pannud ei ole. Nii külm on praegu, et ma ei ole saanud neid mujal hoida. Magada nad lasevad, kuked hakkavad enne seitset häält tegema, siis ma juba nagunii tõusen. Kuna ma olen nendega nii harjunud, siis kui mõni keset ööd häält teeb, ma ei pane seda tähelegi."

Lisaks mitmele põlengule ja kodu hävimisele pääses Poom mõni aeg tagasi napilt surmasuust, kui kukkus alla naabri katuselt. Viimased tervisehädad on viinud ta kahele operatsioonile.

Juhtunut ta muuta ei saa, aga saab valida, kuidas edasi elada. "Ülikoolis õppimise ajal oli mul väga raske periood, kus mul oli psühholoogi abi vaja, ja sealt ma panin kõrva taha sellise lause, et mitte midagi ei pea, ainult surema peab, ja seda ka mitte kohe. See elutarkus ja suhtumine on mind mitmeski situatsioonis väga kõvasti aidanud. Teine asi on see, et mis on olnud, see on olnud. Halvim, mida nende halbade olnud sündmuste juures teha, on need omale sisse võtta ja seda ikka ja jälle läbi elada," tõdes Poom.

"Kõige olulisem on mul alles. Need puud, mis ma olen istutanud, raamatud ja artiklid, mis ma olen kirjutanud, suhted inimestega, mis ma olen loonud, see kõik on mul alles," sõnas Poom.