Eelmisel nädalal esietendus Ugalas Martin McDonaghi tragikomöödia  "Inishmaani igerik", mis viib vaataja peaaegu sajandi tagusele Iirimaale Inishmaani saarele, mille igapäevaelu keerleb rõõmude, kuulujuttude ja karmide tõdede ümber.

"Mulle tundub, et kui vaadata Iiri ajalugu ja iiri inimesi üldiselt ajaloos, midagi on väga sarnast eestlasele. Mingi hingeline asi on väga sarnane. Ja ka ajaloo kulg on olnud mingitpidi sarnane, muusika on mõlema rahva jaoks väga oluline, napsutamine on seal sees ka," muigas näitleja Alden Kirss "Ringvaates".

Nagu viimastel aastatel Ugalas tavaks, säravad selleski lavastuses noored näitlejad Jass Kalev Mäe ja Alden Kirss. Lavakunstikooli 30. lennu vilistlased töötavad Ugalas 2022. aasta sügisest. Loetud aastatega on sündinud mõlemal umbes 15 rolli ehk esietendusi olnud igas kvartalis.

Kirss tõdes, et kuigi töötab Ugalas neljandat hooaega, tunneb ta ennast endiselt uue näitlejana. "Ma arvan, et see mingi kümne aastaga võib-olla läheks mööda, aga praegu on ikkagi see tunne, et me oleme need uued noored."

Viljandit peab Kirss armsaks linnaks. "Mu üks õdedest elab Torontos ja kui ta käib siin külas, siis ma saan alati selle teise pilguga seda linna näha. Muidu olen siin kogu aeg natukene vaakumis, töö-kodu, töö-kodu, aga kui õde käib siin, siis ma ikkagi jälle näen võõramaise pilguga seda linna ja see on ikkagi täielik muinasjutulinn," lausus ta.

Mäe tõdes, et kuigi nende aastatega on igasuguseid mõtteid peast läbi käinud, on Ugalas kõik väga toredast läinud.

"Kindlasti on olnud hetki, talveperioodid, kus ma olen näiteks väsinud või tööd on hästi palju, sest me oleme siin väga palju töötanud nende 3,5 aasta jooksul, ikkagi esmaspäevast laupäevani on tamp peal, aga laval kaob see tunne ära," lausus ta.

Kirss on pärit Torontost. Kanda suurimas linnas elab kolm korda rohkem inimesi kui Eestis kokku.

"Minu ema on eestlane, kes sündis Ameerikas põgenike perekonnas, kes olid põgenenud teise maailmasõja eest. Kasvas üles täiesti puhtalt eestikeelses perekonnas, pidi õppima seitsmeaastaselt inglise keele selgeks, kui ta kooli läks. Minu isa on ameeriklane. Ja kui mu ema ja isa minu said, siis nad olid just äsja kolinud Torontosse, Kanadasse. Ehk siis tegelikult minu juured on Ameerika ja Eesti, mitte Kanada, aga kuna me armusime Kanadasse ära, siis Kanada kujunes aastatega meie koduks. Ma sündisin seal, käisin lasteaias seal ja esimesse klassi tulin Eestisse. Ja siis käis üks tihe rebimine, kus me pendeldasime Toronto ja Eesti vahet: ma käisin teises, viiendas ja üheksandas klassis Torontos. Ülejäänud aja olen olnud Eestis."

Eesti puhul võluski teda ära teater, mistõttu ta otsustas siia jääda. "Kanadas ei ole sellisel moel teatriskeenet. Seal on küll teatrit, aga see ei ole nii nagu meil eestlastel või siin Balti riikides või kesk-Euroopas. See teatris käimise komme ei ole seal üldse nii prevaleeriv," selgitas ta.

Mõne Ameerika või Kanada teatrikooli asemel Eesti kasuks otsustamist ta kahetsenud ei ole.

"Mulle ikkagi meeldis teater, ja Eesti teater meeldis mulle väga. Mulle meeldis, kuidas meil kõik siin üles ehitatud on. Ma ei osanud selle peale eriti mõelda. Ma ei ole üldse kahetsenud, et ma Kanadasse ei läinud. Ma käin külas seal ja mulle hullult meeldib seal, aga minu koht on vist ikkagi siin."

Mäe seevastu on kasvanud Viljandi külje all. Teatrit on ta armastanud nii kaua, kui ta mäletab.

"Ma sain väiksena, äkki kolmandas-neljandas klassis, mingi parima meesnäitleja nuku. Mäletan, et ma olin hästi pisike ja mõtlesin, et võib-olla ma peangi siis seda tegema. See on minu esimene mälestus teatrist," kirjeldas ta.

Lavakunstikoolile tagasi vaadates tõdes Mäe, et kuigi neid hoiti seal väga hästi, oli see ikka väga karm. Teatris töötamine on see-eest mängulisem ja vabadust on rohkem.

"Aga ma arvan, et see ajapikku lähebki. Sa õpid iseennast rohkem tundma. Mida rohkem kolleegidega koos mängida, seda rohkem tunned kolleege, tunned iseennast, sa avaned rohkem. Mina kindlasti tunnen, et ma olen pärast kooli pigem avanenud," rääkis ta.

Lavastaja Diana Leesalu kiitis noorte näitlejate tahtejõudu ja töö tegemise intensiivsust. "Nad on kogu aeg sajaga asja kallal, ei lepi esimese lahendusega, küsivad kogu aeg edasi, mõtlevad edasi, otsivad kõige paremaid variante, pakuvad välja," rääkis ta.

Mäe sõnul on tema töös eriti tore, kui aja jooksul lavastustele uued kihid tekivad. "Seda ei ole alati, aga see vahel on ja minu meelest annab see sellise põntsu, et sa saad aru, et sa oled õiges kohas. Hing heliseb, kui sa seda teed."