"Mul ei ole kohvrid pakitud, aga ma tean mitut eriala spetsialisti, kellel on," tõdes kriisi- ja psühholoogiline nõustaja Tiina Naarits-Linn. "Võib-olla see annabki neile selle rahu, et kohver on valmis, sihtpunktid on teada, ja siis teevad oma igapäevast tööd."

Naarits-Linna sõnul ei ole uudised tänapäeval tasakaalus. "Seal on suurel määral sõjauudised. Ei anta ka seda toetust, et ela täna, sest täna on kõik korras. Meile antakse suuniseid, et ole valmis, aga see ei tähenda, et sa jätad elu elamata. Võib-olla seda, mida sa kardad, ei tule kunagi."

"Tundub, et kriis on meil permanentne, praegu lihtsalt lisandus Ukraina sõjaga üks uus tahk sellele kõigele, mis meid juba enne murelikuks tegi," sõnas ajakirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov. "Ökokriis, tehisintellekti kartus, globaalse pandeemia kartus, mida kõike me 21. sajandi jooksul kartnud pole."

Hvostov tõi välja ütluse, et inimesed justkui jagunevad kahte liiki, kellest ühtedel on lühikene mälu ja teistel mälu üldse puudub. "Ajaloolase haridusega inimesel paraku on mälu väga pikk. Ajalugu on sündmuste jada, mille toimumist peeti võimatuks täpselt selle hetkeni, kui need asjad juhtusid."

Hvostov tunnistas, et on eesti ühiskonna analüüsimisel olnud siiski liiga optimistlik. "Nüüd korraga tuleb välja, et isegi keskealised inimesed on lumehelbekesed, hästi haprakesed ja kiirelt oma vaimset tasakaalu kaotamas."

Suures kriisis kipuvad Naarits-Linna sõnul hea ja halb segunema. "Kriisis muutub inimene mustvalgeks, hakkab otsima õiget ja valet ja põrkuma selle taha, et õiget ja valet ei ole. Eriti tugevasti hakatakse reastuma nende taha, kes tema mustvalget maailma peegeldab ja nii tekivad pooled. See on asi, mida me ühiskonnas ei taha," selgitas Naarits-Linn. "See on tugevasti seotud hirmukäitumisega, sest hirm saab toidetud info puudusest. Sellega kaasneb ka olukord, kus inimesel pole kontrolli talle oluliste asjade üle."

Sõjahirmust rääkides on tähtis nüanss Naarits-Linna sõnul, kes sai traumeeritud. "Kõik kaasaegsed neurouuringud ütlevad, et tugeva trauma võib saada kuni kümme protsenti, kelle puhul me näeme ka posttraumaatilise stressihäire sümptomaatikat mingisugusest vapustusest, mida ta koges."

Naarits-Linn tõi välja, et oluline ei ole niivõrd trauma mõju, kui just see, kas inimesel oli emotsionaalne tugi lähedastelt. "Selle puudumine võib olla laastavam kui trauma ise. Need, kellel on olemas tugev õlg-õla tunne juba enne sõda, need tulevad paremini toime ja neil ei ole maailm õige või vale, neil on oma maailm. Need, kes olid üksi, nende maailm on mustvalge," nentis Naarits-Linn.

Autoriteete peab olema, ja ongi meil mitmeid. "Minu perearst on mulle kahtlemata autoriteet. Minu elukaaslane, kes on õpetaja, on haridusküsimustes mulle autoriteet. Kui ma olen kaitseliidu õppustel, siis instruktor on mulle autoriteet," tõi välja Hvostov. "Ajakirjanduses, kirjanduses ja poliitikas mul autoriteete ei ole."

Muusik Kadri Voorand tõdes, et hirmust rääkides on oluline põlvkondade vahe. "Mida vanem põlvkond, seda rohkem hirmu varjatakse. Iga järgnev põlvkond toob selle rohkem teemana lauale. Mina räägiksin hästi konkreetselt, mida ma täpselt kardan. Hirmu aitab kõige paremini alla võtta sisu teadmine. See on nagu keldrisse minek, kui sa ei tea, kust tuli põlema käib. Kui sa tead, mis iga moosiriiuli taga täpselt on, oled selle ruumi enda jaoks selgeks teinud, oskad alati käsikaudu lüliti üles leida, siis läheb hirm kohe vähemaks."

Voorandi sõnul on väga oluline teadvustamine, mis seal keldris siis täpselt juhtuda võib.

"Kõige hirmsamatel hetkedel aitab tegutsemine või kui tegutseda pole võimalik, siis vaadata enda sees seda maailma, mida ei saa mitte keegi ära võtta," nentis Voorand. "Ma suudan ükskõik kus maailma otsas olles sõrmega klaveriklahvi puudutes minna tagasi koju."

Rasketel hetkedel aitab Voorandi loodus, eriti suured põlispuud.

Kunstnik Flo Kasearu on oma hirme paberile joonistanud. "Minu arvates huumor ja iroonia on väga oluline osa kunstist. Kui mul on mingi mure, näiteks et välk lööb majja sisse, siis ma joonistan seda, see on sama nagu sa räägiksid psühholoogiga ja jagaksid oma muret. Mina jagan oma muret paberiga, ja seejärel vaatajatega, kes mu tööd näevad," selgitas Kasearu, omanimelise majamuuseumi omanik. "Olen joonistanud ka muuseumidirektori hirme, väikepoe omaniku hirme, varjupaiga hirme."

"Hirmude joonistamine on üks viis nendega toimetulemiseks. Psühholoogias öeldakse, et anna hirmule nimi, ja see ei tundu enam nii suur," ütles tarbimispsühholoog Ivar Soone.

"Ka sõjaga toimetulek on väga erinev. On inimesi, kes on eskapistid, kes sukelduvad naudingutesse, sest homset nagunii ei tule või fatalistid, kes usuvad, et nemad ei saa midagi teha ja sukelduvad näiteks alkoholi. See on tähendus, mida inimene oma elule annab. Osad on jälle pragmatistid või oportunistid," tõdes Soone.

"Perekond ja lähedased on need, kes annavad elule vajaliku turvatunde," nentis Kasearu.