Septembri lõpus avaldas vähiravifond Kingitud Elu sotsiaalmeedias postituse, millega kogutakse annetusi tunnustatud režisöör Peeter Simmi immuunraviks.

"Praegu saan keemiaravi ja tänu vähravifondile olen saanud ühe sutsaka immuunravi, mille eest ma olen Kingitud Elu fondile väga tänulik. Aga ma usun, et igaüks mõistab, et sellise uudise peale enamus inimesi ei ole nii karastunud närvidega, et nendega midagi ei juhtu. Kui see ebameeldivus esimest korda mu teadvusesse jõudis, olin päris paaniline, aga kui hiljem veel kord ravi algas, siis inimene harjub kõigega," rääkis ta "Ringvaates".

Imuunravile, mida tervisekassa ei kompenseeri, kulub kolme kuu jooksul 20 000 eurot. "Harilik ravi, mille tagab riik, on keemiaravi. See on küllalt vaevarikas," tunnistas ta. "Sellel päeval, kui sa seda saad, toimub veenisisene injektsioon, see võib võtta päris mitu-mitu tundi aega. Siis võid veel rahus autoga koju sõita ja siis hakka ootama, millal litakas tuleb. Üldiselt tuleb ja hakkab käima üles-alla nagu saehammas," kirjeldas Simm ja tõi välja, et muu hulgas kaob söögiisu täiesti ära.

Esimene doos immuunravi on Simmile pisut leevendust pakkunud. "Selle ravi efektiivsuse osas tuleb küsida minu raviarstilt, kellele olen väga tänulik," ütles Simm.

Raskele haigusele vaatamata ei ole Simm endale omast optimismi kaotanud. "Teesklema olen ilmselt õppinud!" naeris ta. "Kes asjast aru saab ütleb, et see on nagu kõige hullem pohmell, mis olla saab, kui on halb päev."

See ei ole aga esimene kord, mil Simm keerulise diagnoosi on saanud. Esimest diagnoosist on tänaseks mitu aastat möödas. "Mul oli 2024. aastal 1. jaanuaril operatsioon, kõik oli väga kena. Suurepärane kirurg tegi seda. Siis ei olnud poolteist aastat mitte midagi. Ma käisin iga kolme-nelja kuu tagant vaatlusel. Aprillikuus ei olnud midagi ja keset suve oli oi-oi," meenutas ta.

Keerulisele tervislikule olukorrale vaatamata töötab Simm edasi. Hiljuti läbis uuenduskuuri tema 1980. aastal valminud film "Ideaalmaastik", mis esilinastus esmaspäeval Lyonis Lumière'i festivalil. Festivali publik võttis ülesvuntsitud linateose soojalt vastu.

"Vaatasime Arvoga (Iho - toim) enne taastamise algust selle vana taastatud variandi läbi, aga seal on mingisugune füüsikaliselt raskelt seletatav asi. Seal sõna otseses mõttes sajab lund ja me ei oska seda seletada, kust see on tulnud. Nii et nüüd tänu lõunanaabritele, Riias on restaureerijad Locomotive Classics, nad on teinud selle ideaalselt. Arvo Iho oli juures, viis asja ilusti lõpuni. Nüüd ma võin öelda, et see film pole kunagi nii ilus on, nagu see praegu on," rõõmustas ta.